Kas tehisintellektile võiks inimene meeldida?
 Erinevalt sipelgatest on loodus inimesi kujundanud egoistideks, mistõttu suhtes masinaga eelistame küsida, kas masin meile meeldib? Samas unustame küsida, kas meie võiksime masinale meeldida. Randall Parker püüdis sedapidi vaatenurka analüüsida Futurepunditi blogis ja jõudis järeldusele, mis võiks minna vabariigi sünnipäeva aegse jätkusuutlikkuse meeleoludega konflikti. Aga mis parata! Seega, kujutage ette tarka masinat, mille olemuse saab kontsentreerida ühte, tehisintellekti mõistesse. Kuigi hetkel paistab tehisintellekt kannatavat arengupuudulikkuse all, võib siiski mängida ideega kunstliku mõistuse võidupäevast, kui see ületab suutlikkuselt lõpuks inimese oma. Paljud meist loodavad, et selline masin saab olema inimsõbralik robot, nagu Robin Williamsi kehastatud android-teener aastatetaguses filmis "Bicentennial Man". Filmi stsenaarium baseerus ulmekirjanik Isaac Asimovi novellil ja Isaac Asimov on omakorda tuntud ka nn. robotite seaduse üleskirjutajana. Inimesele kallaletungi välistavate robotite seaduse loodud turvatunde tõttu oleme elanud omapärase ükskõiksuse ajajärku. Aga tegelikult paistab olukord palju ohtlikumana, tehku inimesed robotitele ükskõik milliseid ettekirjutusi, mõtiskleb Kristjan Port saates Portaal.  Tulgem tagasi küsimuse juurde, kas me inimestena võiksime meeldida tehisintellektile? Kiire ajas etteruttav vastus on eitav. Põhjused on täiesti pragmaatilised. Sest ega tehisintellekt muul moel vist maailma mõista ei oskagi. Esimene põhjus inimest mitte armastada on seotud ressursivajadusega. Tehisintellekt vajab töötamiseks energiat ja inimene on siin oluliseks konkurendiks. Lisaks hakkab tehisintellekt ennast ka paljundama, mistõttu tuleb päevakorda Descartesliku dualismi materiaalne aspekt, ehk tehisintellekti vaim vajab eksisteerimiseks toormaterjali. Ka siin paistab inimene ebameeldiva konkurendina. Kuna tehisintellekti loooja on inimene, võiks küsida miks tõstab masin käe oma "ema" vastu? Põhjus endiselt täiesti pragmaatiline, sest edaspidi pole inimprogrammeerijat uue tehisintellekti loomiseks lihtsalt enam vaja, kuna see saab ise tolle ülesandega hakkama. Tõenäoliselt isegi paremini. Viimane on ka põhjus, miks tehisintellektil puudub motiiv hoida inimest endale seltsiliseks. Nimelt on inimene tunduvalt vähem nutikas. Ehk mida suudaksime meie neile enamat pakkuda, kui need meist targemad asjandused ise suudavad? Võib olla on teatud arenguetapil mõnes osas nutikama inimesega partnerlusel perspektiivi, aga seda ei kesta kauaks.  Randall Parker leiab, et ainuke põhjus inimese tolereerimiseks on seotud inimkonna hävitamisest tulenevate võimalike probleemidega. Eriti meie vastuhakkamisega, mille dramaatikat on hästi kirjeldatud "Terminaatori" filmiseerias. Samast filmist leiab ka vihjeid, kui imeõhukese niidi otsas meie võidušanss ripub. Pealegi on tehisintellekt taolistest filmidest ja võimalikest tegevusstsenaariumitest teadlik. Inimkonna hävitamine oleks masinale lihtsalt mõistlik samm, kuna elame piiratud ressursi tingimustes.  Võib olla on see pragmaatiline ressursikesksus samas ka ainuke optimismi põhjus inimesele. Nimelt, kui masin näeb inimest ressursi tarbimisel konkurendina, siis ilma tunneteta ja pragmaatiliselt arutledes on selleks ka ülejäänud masinad. Paraku oleks meie rõõm lühike, sest masinate vahelises konkurentsis areneksid nende ründe ja kaitsevahendid erakordse kiirusega. Kiirusega, mis ületaks kindlasti meie võimekust ja lõpuks ei jää meile muud kui küsida – kes küll päästaks inimese? Või siis – kuidas meeldida masinatele? 
