Teadlaste loodud materjal matkib gekonahka 
 Toimetas Laur Kanger Biolooge on aastaid huvitanud geko taldade imetabane võime nakkuda pinnaga nii hästi, et väike sisalik saab ronida mööda siledat seina üles ja käia laeski. Veidi üle 140 grammi kaaluva geko haardumisjõud suudaks vedada mööda seina üles umbes neljakilose raskuse ilma, et see alla kukuks. Nüüd on USA Massachusettsi Amhersti ülikooli teadlased saanud geko saladusele jälile ning loonud kunstlikult materjalitüki, mis võiks hoida seinal enam kui kolmesajakilost raskust, vahendab Physorg.com.  Uurimuse üks autoreid bioloog Duncan Irschick on gekosid uurinud 20 aastat. Tema sõnul on geko jalgade puhul kõige hämmastavam see, et niisama kergelt, kui sisalik oma jala seinale paneb, saab ta selle sealt ka ära võtta ilma, et järele jääks ainsatki jälge. Just need omadused tegid mehhanismi teadlastele iseäranis ahvatlevaks. Sünteetilisel materjalil oleks selliste omaduste puhul rikkalikult kasutusalasid: alates igapäevaste tarvikute paigaldamisest kodus kuni meditsiinitehnoloogiliste ja tööstuslike rakendusteni.  Teadlaste loodud kunstmaterjali Geckskin testtükk on umbes neljakümnesentimeetrise küljepikkusega ruut. Ometi suudab see näiteks klaasseinale asetatuna hoida kuni kolmesajakilost raskust. Seejuures saab materjali seinalt kerge vaevaga eemaldada ning kasutada mitmeid kordi uuesti ilma, et selle omadused kannataks. Teadlaste loodud materjalitükike võimaldaks vabalt kinnitada seinale 42tollise televiisori, selle siis kergelt eemaldada ning paigutada ümber mõnele muule pinnale.  Mikroskoopilised karvakesed üksi ei aita Varasemad katsed geko imetabast pinnale liimumist matkida on ebaõnnestunud. Nende käigus on püütud järele aimata suurendatud kujul sisaliku talla all olevaid mikroskoopilisi karvakesi. Paraku ei võetud seejuures arvesse kogu geko jala iseärasusi. Irschicki sõnul on sisaliku jalal mitmeid elemente, mis on omavahel seotud. Seinal liikumisel mängivad ühtmoodi tähtsat rolli nii liigesed, luud kui nahk.  Massachusettsi teadlaste töörühm on kunstmaterjali loomisega tõestanud, et tegelikult ei mängi sisaliku varvaste all olevad karvakesed üldse nii tähtsat rolli. Teadlased lõid nakkuva materjali, mis on kinnitatud pehmele padjakesele, mis omakorda on õmmeldud jäigale kangale. Selline kombinatsioon võimaldab materjalil laotuda pinnale muutes kontaktala võimalikult suureks. Nahka matkiv materjal on omakorda kinnitatud nn sünteetilisele liigesele, mis mängib leiutise juures võtmerolli, tagades vajaliku jäikuse ja liikuvuse tasakaalu.  Geckskini nakkuvate padjakeste puhul on kasutatud teadlaste sõnul võrdlemisi igapäevaseid materjale. Näiteks polüdimetüülsiloksaani, mis on väga paljulubav materjal just oma odava hinna ning äärmiselt tugeva ja vastupidava kuiva nakkevõime tõttu. Geckskini tutvustav artikkel ilmus ajakirjas Advanced Materials.
