Väikese jääajani viisid vulkaanipursked
Toimetas Jaan-Juhan OidermaaRahvusvaheline töörühm on viimati pea viiskümmend aastat tagasi kasutust leidnud meetodit rakendades kindlaks teinud, et keskaja lõpul Väikese Jääajaga päädinud sündmusteahel algas tõenäoliselt aastatel 1275-1300 lühikese aja vältel toimunud vulkaanipursetega.Kuni 14. sajandini kestnud kõrgkeskajale järgnes pikk langusperiood. Algasid näljahädad ja puhkesid katkulained,sagedaseks muutusid nii rahutused kui sõjad. Tihti seostatakse seda järskude kliimamuutustega – toona alanud keskmise temperatuuri langus kestis tervelt neli sajandit. Seetõttu nimetatakse perioodi sagedasti ka Väikeseks Jääajaks (VJ). Siiski valitseb endiselt selgusetus, millal külmaperioodini viinud sündmusteahel täpselt algas.„On olnud äärmiselt raske otsustada, millest Väikese Jääaja defineerimisel lähtuda tuleks. Üsna selgelt ei langenud temperatuur kõikjal maailmas võrdselt,“ selgitab uurimuse juhtivautor Gifford Miller. Maa orbiidis aja jooksul toimuvad muudatused mõjutasid niigi peamiselt põhja-poolkera. Koos VJ põhjustanud teguritega muutus Aasias ja Euroopas taimede kasvuperiood järjest lühemaks, Alpide liustikud laienesid, väidetavalt sai isegi Veneetsia kanalitel uisutada. Selgusetus jääaja täpse alguse suhtes on muutnud raskemaks ka selle tinginud põhjuste väljaselgitamise.Samal ajal on probleemi lahendamist raskemaks muutnud asjaolu, et enamikes uurimustes kasutatakse perioodi alguse määramiseks lähtepunkte, mis nõuavad ülimalt täpset lisakalibreerimist. Seetõttu otsustas Miller koos kolleegidega abi otsida Arktika madalamatelt laiustelt: „Me oleme kindlad, et piirkond on temperatuuri muutustele eriliselt tundlik. Eriti väiksemad liustikud.“ Liustike kasvamisel haaravad nad endasse selle lähistel kasvavat taimestikku. Hiljem on radioaktiivse süsiniku meetodit kasutades võimalik määrata proovi vanus.Lähenemisviis on seega äärmiselt sirgjooneline. „See võimaldab üheaegselt kindlaks määrata nii liustike intensiivsema kasvu alguse ja sellele järgnenud suvede pikkuse,“ rõhutab geoloog. Uurimise alla võetud liustik ei olnud kuni eelmise kümnendini kunagi sulanud. Huvitaval kombel pole meetodit juba kümnendeid kasutatud. „Vaevalt, et keegi oleks osanud ette kujutada, et seda kasutades nii palju proove võimalik hankida on. Mitte keegi ei ole pärast Falconer'i 1960. aastatel valdkonnas teedrajavat uurimust peale meie sellest lähtunud,“ sõnab Miller.Liustiku kasvu põhjal jõudis töörühm järeldusele, et kiire kliima külmenemine algas 1275-1300 aastal. Tõenäoliselt 1250.aastatel toimunud vulkaanipurske tõttu, millele järgnes suhteliselt lühikese ajavahemiku järel ka mitu teist. Pursete käigus paistakse atmosfääri väävliühendeid, mis kliimat jahutavad. „Keegi ei tea veel, mis vulkaan sajandi keskel suurima purske tekitas. Purske aerosoolidest on leitud jäänuseid mõlema poolkera liustikes, viidates, et tegu oli troopilise vulkaaniga,“ mõtiskleb geoloog. Vulkaanide mõju üksinda on siiski pika jääaja tekitamiseks liiga lühike.Viimase tõttu arvab töörühm, et toimunud külmenemise tõttu hakkas Arktika jääkate järjest laienema. Suve- perioodil sulamisel vallanduv magevesi hakkas Põhja-Atlandi veeringlust muutma. Ekvaatori piirkonnast lähtuvad soojemad veemassid ei jõudnud enam madalamatele laiustele. Alanud külmenemine muutus tsükliliseks, mis ei vajanud enam enda käigus hoidmiseks väliseid mõjutusi. 15. sajandi keskel toimus Vanuatu saarestikus sellest hoolimata veel üks massiivne vulkaanipurse, mis külmenemisele veelgi hoogu lisas.Töörühma oletusi kinnitas suhteliselt keerukas kliimamudel, mis hõlmas merejää tagasisidet. Viimase osas on Milleril kõige suuremad kahtlused, mistõttu ei kiirusta ta uurimust veel ümberlükkamatuks nimetama. „Merejää elemendi modelleerimine on äärmiselt raske ülesanne ja me tahaksime näha, kas meie tulemusteni on võimalik jõuda teiste mudelite vastava elemendiga,“ tõdeb professor ERR'le. Omajagu keerukust lisab küsimusse asjaolu, et töörühma mudelis hoiti Päikese mõju muutumatuna. Jääaja esile kutsumiseks piisas ainult vulkaanidest.Vulkaaniteooria peamiseks alternatiiviks peetakse aga just Päikese aktiivsuse langust. Maunder'i miinimum, mis märgib päikeseplekkide aastateks kadumist, langeb kokku VJ külmima perioodiga. Seetõttu on uurimusse ette- vaatlikult suhtunud tuntud kliimateadlased nagu Gavin Schmidt ja Michael Mann. Milleri sõnul oli uurimuse peamine eesmärk just välja uurida, kas ainult vulkaanid oleksid suutnud VJ esile kutsuda. „Meie vastus on 'Jah!' aga ma olen esimene, kes tunnistab, et ilma Päikese mõjuta oleks see toimunud jääajast hoopis teine VJ olnud,“ selgitab ta.Lisaks peab Miller tuleviku seisukohalt uurimust ikkagi äärmiselt tähtsaks. „Suhteliselt tagasihoidlikud kümnendi jooksul aset leidnud vulkaanipursked viisid kliimasüsteemis sajandite pikkuse muutuseni,“nendib geoloog. Viimane viitab, et aerosoolide tagasiside protsessid võivad olla arvatust tunduvalt keerulisemad ning ettearvamatumad. „Katsel üritada praegu toimuvat soojenemist kunstlike vahenditega peatada, tuleks kindlasti arvesse võtta mineviku õppetunde,“ sõnab Miller veendunult.Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Geophysical Research Letters.
