Loomade rasvapolster sõltub nende ellujäämisstrateegiast
 Toimetas Laur Kanger Loomaliikide esindajad talletavad oma naha all erinevas koguses rasva. Selle mass sõltub peale liigi veel ka looma staatusest ja soost. Teadlasi on aga paelunud küsimus, miks ja kui suures ulatuses nende muutujate ulatuses rasvakogus ikkagi erineb. Bristoli ülikooli teadlaste uuring näitas, et nahaaluse polstri suurus sõltub sellest, millistest strateegiatest lähtuvalt püüavad loomad  vältida näljasurma ja vaenlase küüniste vahel hukkumist.  Need kaks otsa leidmise võimalust seavad loomadele vastukäivaid nõudmisi. Ühelt poolt aitab paks rasvakiht paremini vältida surnuks nälgimist. Teisalt muudab see aga looma vaenlase eest põgenedes aeglaseks. Need, kes on aga heas füüsilises vormis ja seetõttu väledad, on jälle nälja kondistele lõugadele kiirem suutäis.  Bristoli ülikooli teadlased kasutasid matemaatilist mudelit, et arvutada välja optimaalseim rasvaprotsent, mis võimaldab neil edukalt ellu jääda. Siinkohal oli võtmeküsimus, kuivõrd suurendab kogutud rasv liikumiseks vajalikku energiakulu. Sellest suhtest selgus ka, kas suuremad loomad peaksid olema rasvasemad kui väikesed või vastupidi.  Teadlaste sõnul selgitavad tulemused, miks on rasvahulk eri liikide puhul nii varieeruv. Näiteks suuremad nahkhiired talletavad proportsionaalselt vähem rasva kui pisemad. Suured lihasööjad on aga jälle rasvasemad kui väiksemad sama toidulauaga loomad. Närilised kannavad aga naha all proprtsionaalselt kõige rohkem rasva. Nahkhiirte vähese rasva taga on tõsiasi, et nad peavad  lendama ning seetõttu võivad ülekilod neile kalliks maksma minna. Kiskjad veedavad aga suhteliselt palju aega puhkeolekus, mistõttu on nende energiakulu väiksem, kui näiteks lakkamatult ringi sibavatel närilistel.  AjakirjasAmerican Naturalist ilmunud artiklist selgub ka, et rasvaprotsent erineb sõltuvalt looma soost, sellest, kui palju nad oma söögi kätte saamiseks peavad vaeva nägema ja millises kliimas nad elavad.
