Liigkõrge süsihappegaasi tase ajab kalad «hulluks»
 Toimetas Kirsikka Kurg  Inimeste põhjustatud süsihappegaasi emissiooni jätkuv tõus on probleemiks mitmel tasandil. Nüüd on rahvusvaheline teadlaste meeskond leidnud, et süsinikdioksiidi kontsentratsioon võib selle sajandi lõpuks kasvada nii kõrgeks, et kahjustab tõsiselt merekalade ellujäämisvõimalusi. Nimelt mõjutab kõrge CO2 kontsentratsioon kalade aju ja närvisüsteemi, millel võivad olla tõsised tagajärjed nende kuulmisele, lõhnatajule, pööramise ja röövloomade vältimise võimele.   Professor Philip Munda ja tema kolleegid on juba mitmeid aastaid uurinud, kuidas korallkalade beebid kohanevad eluga merevees, mille süsihappegaasi tase on kõrge. Oma viimases töös esitavad teadlased esmakordsed tõendid, et CO2 kõrge kontsentratsioon häirib ühte võtmeretseptorit kalade ajus, põhjustades olulisi muutusi nende käitumises ja sensoorsetes võimetes.   Prof Munduse meeskond vaatles, kuidas klounkaladade ja riffkalade pojad said hakkama röövloomadega, kui vesi oli rikastatud süsihappegaasiga. Selgus, et kuigi ka röövloomad käitusid veidi ebatavaliselt, näitasid kalabeebid välja tunduvalt suuremaid kurnatuse märke.   Uurimuse käigus oli näha, et kõrge CO2 tase vees kahjustab väikeste kalade lõhnataju. Seetõttu oli neil raskem leida riffi, millele varjuda, või tuvastada röövkalade lõhna. Kuid ilmnes, et lõhnameel ei olnud ainus, mis kahjustada oli saanud.   Kalade kuulmine aitab neil öösiti leida riffe, millel puhata, ja päeval neid vältida. Liiga kõrge süsihappegaasi kontsentratsioon vees ajas aga kalad segadusse, mistõttu ka päevasel ajal hoiduti riffide lähedusse. See muudab aga väikesed kalad palju lihtsamaks saagiks röövkaladele.   Samuti tundus kahjustada saanud olevat kalade loomulik instinkt pöörata vasakule või paremale, mis on muidu oluline kaitsefaktor, mille noored kalad õpivad ära kiiresti. Nn valede pöörete tõttu üksinda jäänud kala satub jällegi palju ohtlikumasse olukorda.   Uurimismeeskonna viimane töö näitab, et CO2 stimuleerib otseselt kalade ajus olevat retseptorit nimega GABA-A, mis toob kaasa selle normaalse funktsionaalsuse pöördumise ja teatud närvisignaalide liigse aktiivsuse. Kuigi GABA-A retseptorid paiknevad enamiku loomade ajudes, mõjutab CO2 teadlaste meelest enim vees elavaid organisme, kuna nende vere süsihappegaasi tase on tavaliselt madalam. Suurim oht oleks seega mõnedele koorikloomadele ja suuremale osale kaladele (eriti neile, kes tarbivad rohkem hapnikku).   Vaata veel: Carbon dioxide is "driving fish crazy" (ARC Centre of Excellence for Coral Reef Studies)
