Asukoha määramise täpsus sõltub orientatsioonist põhja suhtes
Toimetas Jaan-Juhan OidermaaAjakirjas Psychological Science ilmunud uurimuses leidsid Max Planck'i Bioloogilise Küberneetika instituudi teadlased, et aju kasutab tõenäoliselt linnades orienteerumiseks ning tänavate ja maamärkide leidmiseks linna kaardilaadset esitust. Äärmiselt vähesed linnad ja linnaosad saavad uhkustada hoolikalt planeeritud ning korrapäraste teedevõrgustikega. Enamikel juhtudel on nende areng sõltunud pigem hetke vajadustest. Viimane muudab omakorda linnas orienteerumist märgatavalt keerukamaks. Aju peab teedenimetuste ning nende suuna sisemisest loogikast lähtumise asemel otsima abi mujalt.Samas ei ole psühholoogid ühel meelel, mida sellistel puhkudel orienteerumiseks peamiselt kasutatakse. Mõned arvavad, et enim hõlbustavad asukoha määramist kohalikud maamärgid nagu skulptuurid, kirikud või kõrghooned. Teised näevad peamise teejuhina ruumilist mälu, mis areneb kogemusega. Tuttavamatest marsruutidest kõrvalekaldumine suurendab võimalust ära eksida. Viimaks võib orienteerumisoskus sõltuda mällu jäädvustunud linnaplaanist, millega inimene minevikus kokku puutunud on ning mida pidevalt kogemuste varal täiendatakse. Max Planck'i Bioloogilise Küberneetika instituudi teadlased eesotsas Julia Frankensteiniga otsustasid küsimusse selgust tuua Saksamaal asuva Tübingeni linna näitel. Eriliseks muudab asula fakt, et sellest on loodud täiuslik kolmedimensiooniline arvutimudel. Nähtuse uurimiseks palus töörühm 26 linnaelanikul kanda ükshaaval virtuaalse reaalsuse kiivreid, mis viis nad järjest linna viide eri punkti. Iga asukohta nägid nad seejuures kaheteistkümnest erinevast perspektiivist - vaatenurk nihkus järjest 30° võrra.Seejärel pidid katsealused osutama mõne etteantud tuntuma hoone nagu rongijaama, muuseumi või suurema ristmiku suunas. Töörühm uuris nii seda, kui kiiresti kohalikud küsimusele suutsid vastata, kui ka nende hinnangu täpsust. Tulemused viitasid, et tuttavlikematel ning paremini tuntud asukoha lähistel olemisel ei olnud hinnangu täpsusele erilist mõju. Pigem sõltus see sellest, mis ilmakaare suunas katsealused asetsesid. Täpsus kasvas algselt näoga põhja poole olles etteantud maamärgi suuna määramisel kuni 40° võrra. Katsealused paistsid mõttes kasutavat linnakaardi koopiat.Katse läbiviinud teadlasterühm oletab seda seetõttu, et valdaval enamikul Euroopas kasutavatest kaartidest on orienteeritud just põhja suunas. Tulemusi muudab samas veidramaks asjaolu, et valitud maamärke tüüpilistel linnakaartidel ei leidu. Lisaks polnud mõned eksperimendis osalenud juba aastakümneid ühtegi linnaplaani näinud. Seega, kuigi enamik kohalikest oli juba aastaid pigem linnas tee leidmiseks lähtunud oma mälust, kasutasid nad endiselt erinevate asukohtade jäädvustamiseks kaardilaadset esitusviisi.Frankensteini töörühm seletab seda inimeste kognitiivse laiskusega. Ainult kogemusest ehk nn. maapealsest vaatenurgast lähtumine nõuaks tunduvalt suurema infohulga kasutamist. Kasutada tuleks nii trajektoore, mida mööda kunagi liigutud on, kui ka perspektiivi, mis nendel ajahetkedel avanes. Lisaks tuleks sellist esitusviisi märksa tihedamini uuendada. Kaardi järgi orienteerumisel piisab seevastu vähematest lähtepunktidest, mis püsivad suhteliselt muutumatuna.Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Psychological Science.
