Ainuraksed võimalusel üksindust ei poolda
Toimetas Jaan-Juhan OidermaaMinnesota ülikooli bioloogid leidsid pärmi arengut uurides, et liigil kulus vähem kui 60 päeva, et see hakkaks moodustama lumehelbe-kujulisi parvi, milles esines isegi kollektiivi arengu hüvanguks tehtavaid ohverdusi ning primitiivne tööjaotus.Enamik Maal leitavatest eluvormidest on ainuraksed. Samal ajal on planeeti enim mõjutanud hulkraksed, mille ilmnemine on evolutsiooni uurivatele bioloogidele suuresti mõistatuseks jäänud. Kollektiivi arengu eelistamine vastupidiselt isiklikule heaolule tundub minevat Darwini teesidega vastuollu. Ometigi on see planeedi ajaloos juhtunud vähemalt kahekümne viiel korral.Tõenäoliselt otsustasid teatud ajahetkedel rakud pärast jagunemist lahkumineku asemel teineteise lähedusse jääda. See juhtus üha uuesti ja uuesti, mil viimaks olid üksikute rakkude grupid muutunud hoopis üksikuteks gruppideks. Kuna enamik hulkrakseid arenesid välja sadu miljoneid aastaid tagasi, on mõistatuseks jäänud, millistel tingimustel ja kui kiiresti see aset leida võis. Kuna evolutsiooni täies mahus katseliselt kordamine võtaks ilmselt aega sama kaua, kui juba esimesel korral, mil see looduses juhtus, otsustas Will Ratcliff kolleegidega kasutada juba ainurakset pärmi.Rakendatud lähenemisviis oli robustne. Töörühm kasvatas pärmi katseklaasides, mida nad kord ööpäevas raputasid. Kunstlikuks looduslikuks valikuks oli gravitatsioon. Ratcliff eraldas igast katseklaasist rakud, mis esimesena selle põhja vajusid ning viis need uude kasvukeskkonda. Kahe nädala ning saja pärmigeneratsiooni järel avastasid teadlased, et pärm hakkas koonduma lumehelbe-kujulistesse klompidesse, mis vajusid katseklaasi põhja 34% kiiremini kui üksikud rakud. Arengu käigus hakkasid parved ilmutama järjest rohkem hulkraksete omadusi.Kahe kuu järel koosnesid helbed juba tosinatest rakkudest. Parvel hakkasid ilmnema erinevad elustaadiumid. Rakud jagunesid alles siis, kui see oli jõudnud teatud suuruseni. Samuti hakkas toimuma teatavat sorti tööjaotus. Mõned rakud ohverdasid oma elu järelkasvu tootmata, et tütarparv saaks kergemini vanast parvest eemalduda. Samas on ka eelnevalt täheldatud, et mõned pärmiseened eelistavad grupidesse koonduda. Sellega välditakse nii kiskjate poolt ära söömist, kui ka suurendatakse võimalusi toitainete hankimiseks. Siiski on see erinev Ratcliffi vaadeldust. Kõik parved tekkisid pärmirakkude mittetäielikul jagunemisel. Katse demonstreerib, et pärast hulkraksetele omase käitumise ilminguid oli edasise 'loodusliku' valiku üksuseks enam mitte indiviid, vaid rakkude grupp. Kui töörühm kultiveeris esimestena põhjavajunud parvi, olid ka järeltulevate põlvede pärmirakkude parved suuremad.Tasub rõhutada, et eksperimendis ei jäljendatud mõnda konkreetset minevikus toimunud evolutsiooni sündmust. Lisaks väärib märkimist, et pärmi esivanemad olid hulkraksed, mis võis muuta sellise elustiili ilmnemist kergemaks. Siiski on tõenäoline, et pärm on oma hulkrakse geenid juba minevikus kaotanud. Pärmi ainurakseks muutumine leidis aset miljardeid generatsioone tagasi. Ratcliff juba järjestanud parvede ühise esivanema ja viimaste tütar-parvede genoomi. Järgmistes katsetes plaanib ta samuti kasutada liike, mille esivanemad hulkraksed olnud ei ole.Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide Teadusteakadeemia Toimetistes.(Uurimuse DOI ei pruugi veel uurimuse andmebaasidesse lisamise viivituse tõttu toimida).
