Ajamantel lõhestab valgust
Toimetas Jaan-Juhan OidermaaEsimest korda eelmise aasta juulis esitletud ajamantli prototüübi kirjeldus, mis võimaldab välise vaatleja eest ülilühikeseks ajaks peita 'mantli' all toimuvaid sündmusi, jõudis viimaks ajakirja Nature kaante vahele. Optika on viimasel kümnendil hüppeliselt arenenud. Loomulikult ilmnevate valgusega seotud nähtuste uurimise asemel on teadlased hakanud pigem küsima, mida valgust üleüldse võimalik tegema panna on. Eri katsete käigus on tulistatud valgusest endast kiiremini liikuvaid valguskuule, ehitatud superläätsi ja demonstreeritud valguse kasutamist mikroosakeste liikuma panemiseks. Lisaks on konstrueeritud tehismaterjalidest mantleid, mis objekte teatud lainepikkustel ruumis nähtamatuks muudavad.Viimaste tööpõhimõte rajaneb valguse objektist kõrvale juhtimisel seda seejuures muutmata. Nõnda nimetatud 'ajamantlid' on veidi hiljutisem uurimissuund ning nende tööpõhimõte on veidi keerukam. Erinevalt eksiarvamustest ei põhine need aga aja peatamisel, ega muul viisil aegruumi kanga endaga manipuleerimisel. Selle asemel kindlustatakse, et informatsioon mantli all toimuvast sündmusest lihtsalt välise vaatlejani ei jõua. Seejuures viimases kahtlust äratamata. Enamikku igapäevaelus kasutavast informatsioonist kannab aga valgus.Moti Fridmani töörühma loodud ajamantel põhineb just ühe valgusele iseloomuliku omaduse, dispersiooni, ära kasutamisel. Loodud seadme keskmeks on 'ajalõhe lääts (STL),' mis võimaldab valguse sagedust kiiresti muuta. See omakorda tähendab, et hetkel võimaldab seade peita vaid ühel lainesagedusel nähtavaid sündmusi. Katses muutsid nad esmalt STL'd kasutades rohelise laserkiire lainesagedust sujuvalt väiksemaks. Sekundi murdosa järel võtsid nad ette vastupidise sammu – läätse läbiva valguse lainesagedust nihutati punakama spektriosa suunas.  Seejärel suunati laserkiir, mis sisaldas nüüd ka lisaks rohelisele valgusele ka punakamat ning sinakamat spektriosa, läbi valguskaabli. Viimase teatud omaduste korral on võimalik panna selles sinist valgust liikuma kiiremini ning punast aeglasemalt. Valguse sinakam osa püüdis kinni eespool liikuva valguse ning punakas osa jäi jalgu tagapool liikuvale muutmata rohelisele valgusele. Segunenud valgusest on võimalik siiski hiljem algne valgus eraldada, kuna sinakamat ning punakamat tooni valguse liikumiskiirus on vaakumist erinevas keskkonnas rohelisest erinev.  Tekkinud lõhest suunasid teadlased seejärel läbi valguskiire, mis märkis ruumiosas toimuvat sündmust. Lõhe suurus tekitas kokkuvõttes kahe valgusfrondi vahel 50 pikosekundilise ehk 50-triljonilikku pikkuse ajalise vahe võimaldades varjestada selles ruumiosas toimuvaid sündmusi. Vältimaks olukorda, kus väline vaatleja näeks valguskiires sama lõhet, suunati laserkiir läbi teise optilise kaabli. Kaabel aeglustas sinise valguse liikumist ning kiirendas punast valgust. Lõhe sulgus. Viimaks suunati kiir läbi teise STL, mis muutis valguse uuesti roheliseks.Hoolimata lühikesest ajavahemikust on see kordades pikem, kui teatati juulis esitletud esialgses kirjelduses. Toona teatati 15 pikosekundilise lõhe loomisest. Argielus toimuvate sündmuste varjestamiseks, mis kestavad juba sekundeid, jääb ajamantlist väheseks. Sekundilise ajalõhe tekitamiseks läheks vaja juba kümnete tuhandete kilomeetrite pikkust optilist kaablit. Siiski on kasutatud tehnikal reaalelulisi rakendusi. Võime valguskiiri sel viisil lõhestada ning ehk ka ümber tõsta, peaks kasvatama võimalikku infotöötlemise kiirust kordades.Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature .
