CO&lt;sub&gt;2&lt;/sub&gt; taseme tõus hoidis ära uue jääaja
Toimetas Jaan-Juhan OidermaaAjakirjas Nature Geoscience ilmuva uurimuse kohaselt on inimeste poolt õhku paisatud CO2 hulk olnud piisav, et edasi lükata perioodiliselt Maa telje sihi muutuse tõttu ilmnevat jääaega.Umbes sada aastat tagasi avastas Serbia matemaatik Milutin Milankovitch, et suuremate planeetide, Kuu ja Päikese gravitatsiooni koosmõju põhjustab umbes iga 26 000 aasta tagant Maa telje sihi muutust kinnistähtede suhtes. Viimased omakorda on katalüsaatoriks jääaegadele. Teadlased on juba ammu teadnud, et teooria kohaselt oleks pidanuks viimane säärane aset leidma juba 600 aastat tagasi.Samal ajal on Gröönimaa ja Antartika vaheline üldine temperatuuri kontrast hakanud vähenema, mis peaks ennustama uue jääaja algust. Milankovitchi tsükli enda mõju ei ole samas uue jääaja algatamiseks piisavalt suur. Ülemaailmne kliima jahenemine leiab aset ainult eri kliimat mõjutavate tegurite sobival koosmõjul. Chronis Tzedakis otsustas koos kolleegidega uurida, mil määral erinevad need praegu minevikus ilmnenud jääaegadele eelnenutest. Kliimateadlased leidsid tänasele astronoomilisele seisule sarnase 760 000 aasta kauguselt minevikust.Toona oli eri poolkeradele erinevatel aastaaegadel langeva päikesekiirguse hulk praegusega võrreldes pea identne. Samuti oli üldine kliima praegusele väga sarnane. Ainsaks erinevuseks oli atmosfääris leiduva CO2 hulk. Seejärel võttis töörühm vaatluse alla jääpuursüdamikud, mis sisaldasid toonase ajastu eluvormide säilmeid. Süsiniku analüüs võimaldas kindlaks määrata, millal minevikus jääaeg täpselt algas. Perioodi ajaliselt praeguse ajastuga kõrvutades leidsid teadlased, et jääaeg peaks algama lähima 1500 aasta jooksul.Samas oleks see võimalik ainult siis, kui süsinikdioksiidi kontsentratsioon langeks atmosfääris 240 osakeseni miljonist (ppm). Praegusel hetkel on see 390 ppm. Isegi, kui lähiajal CO2 õhku paiskamine täielikult lõpetataks, ei langeks kasvuhoonegaasi hulk atmosfääris nii madalale tasemele isegi tuhande aasta pärast. Siiski tasub märkida, et uurimuses kasutatud analoog ei ole päris täpne koopia praegusest astronoomilisest seisust. Töörühma uurimus ilmus ajakirjas  Nature Geoscience.  Milankovitch'i tsüklid Orbiidi ekstsentrilisuse tõttu on eri aastaaegadel Maa kaugus Päikesest erinev. Orbiidi kõverus ehk Maa telje kallutatus Päikese suhtes varieerub ligikaudu 41 000 aastase tsükli jooksul  22° ja 24,5° vahel. Suurema nurga korral langeb samale pinnale rohkem valguskiirgust. Pretsession ehk Maa telje sihi muutus kinnistähtede suhtes järgib 26 000 aastast tsüklit ning määrab, kui palju päikesekiirgust jõuab eri aastaaegadel eri piirkondadesse.  Peaaegu täpselt sama astronoomiline seis kordub ligikaudu iga 400 000 aasta tagant.   
