Uinuvate geenide äratamine viis sipelgate supersõduriteni
 Toimetas Laur Kanger Kanadas tegutseval rahvusvahelisel teadlastegrupil õnnestus luua kahe sipelgaliigi esindajate vastsetest iseäranis suurte peadega sõdursipelgaid. Selleks tuli neil ära tabada õige moment sipelgavastsete arengus ning aktiveerida siis kasvuhormooni abil vastavad iidsed geenid, mis olid selle liigi esindajail muidu uinunud olekus. Teadlaste sõnul võib meetodist abi olla  ka teatud põllukultuuride kasvatamisel, et suurendada nende toiteväärtust, vahendab Physorg.com ajakirjas Science ilmunud artiklit.  Sipelgavastsetest arenevad tavaliselt kas töösipelgad või sõdurid. Kumma kasuks valik langeb, sõltub vastava hormooni tasemest vastsetes. Kui hormooni tase on kõrge, tuleb juurde sõdureid, kui madal, siis jälle töölisi. Liikide puhul, kel on tavaks kasvatada endale ka iseäranis suurte peadega supersõdureid, kes ohu korral pesakäike sulgevad, on hormooni tase iseäranis kõrge. Eksperimendis kasutatud kasvuhormoon matkis eelnimetatud aine ülesandeid.  Teadlastel oli vaatluse all sipelgaliik Pheidole morrisi. Tegemist on väga mitmekesise Pheidoleperekonna sipegatega. Mõnel sellesse perekonda kuuluval liigil on ikka veel säilinud supersõdurite kasvatamise tava. Pheidole morrisil seda paraku pole. Küll aga on täheldatud, et sel liigil on tavaks kasvatada iseäranis suurte peadega sipelgaid, kes sarnanevad supersõdalastele. Kasvuhormooni mõjul arenesid selle liigi vastsetest suurte lõugade ja peadega suoersõdalastest sipelgad. Samuti läks kahe teise Pheidoleliigiga, kes muidu teadaolevalt supersõdureid oma pesakonnas ei pea.  Teadlaste sõnul võisid sellised isendid olla neile liikidele omased näiteks 35 kuni 60 miljoni aasta eest. Nii on neis ikka veel talletunud vastav geneetiline info, mida on võimalik teatud keskkonnast ja toitumisest tulenevatel tingimustel uuesti elustada. Selline iseärasus võib teadlaste hinnangul olla liikidele evolutsiooniliselt kasulik, aidates arendada välja uusi füüsilisi omadusi.  Iidsete geenide taaselustamise mehhanismi avastamine võib teadlaste sõnul leida rakendust näiteks põllumajanduses kõrgema toiteväärtusega põllukultuuride arendamisel. Samuti võib see heita valgust sellelegi, mis põhjustab kasvajate teket. 
