'Magnetbaktereid' magnetite poolitamine ei heiduta
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Saksa teadlasterühm on leidnud viisi, kuidas sisemise püsimagneti abil orienteeruvad bakterid suudavad võitu saada magnetilistest tõmbejõududest, mis takistavad raku jagunemisel ellujäämiseks elutähtsa magneti jaotamist mõlema tütarraku vahel.   Esimesed säärased bakterid avastati juba 40 aastat tagasi. Võime kasutada orienteerumiseks Maa magnetvälja annab neile konkurentide ees selge eelise. Nimelt on magnetotaktilised bakterid hapniku ja väävlitaseme suhtes äärmiselt tundlikud. Esimese vastu tunnevad nad vastumeelsust – selle liiga kõrge tase pärsib nende kasvu. „Me ootasime seega, et nad on välja arendanud mingi mehhanismi, mis kindlustab, et see (orienteerumis)võime on olemas kohe ka nende järglastel,“ selgitas uurimuse esimene autor Emanuel Katzmann.   Kuna üksikute bakteri poolt magnetiidist toodetavate väikeste magnetite - magnetosoomide – magnetväli on üksikuna liiga nõrk, peavad bakterid moodustama nendest pikemaid kette. Iga lisandunud lüli kasvatab jõusuurust, mis nende lõhkumiseks hiljem vajalik on. Harilikult kasvavad bakterid enne pooldumist jagunemise hõlbustamiseks pikemaks ning hakkavad seejärel enda keskkohta pitsitama kuni rakuseinad kokku saavad. Kettide lõhkumiseks peaks bakter suutma tekitada kuni 40 pN (pikonjuutoni) suurust jõudu, milleks see võimeline olla ei tohiks.   Seega otsustas Katzmann koos kolleegidega nende jagunemist suhteliselt uue meetodiga tähelepanelikumalt jälgida. „Kuni tänaseni on krüoelektron-tomograafiat rakendatud vaid väheste bakterite jagunemise uurimisel,“ nentis Katzmann ERR-le. Alguses toimis kõik nagu tavaliselt – bakteri pikkus kasvas ning algas ka keskkoha kitsendamine. Äkitselt painutas Magnetospirillum gryphiswaldense aga oma mõlemad pooled teineteise suhtes 50° nurga alla. Osav liigutus nõrgestas magnetilisi kette pea neljakordselt, mille lõhkumine bakterile juba jõukohane oli.   Käitumisviis seletab ka, kuidas magnetosoomid tütarrakkude vahel alati võrdselt jagunevad. Seni on arvatud, et see põhineb puhtal juhusel. Vaadeldud teguviis „annab selge eelise, kuna magnetosoomide teke võtab looduslikus keskkonnas aega tunduvalt kauem kui laboris ning tootmisprotsess on energiakulukas,“ lisas Katzmann. Edasiste uuringute käigus tõestas töörühm lisaks, et püsimagneti lõhkumine oleks võimatu ilma mamK valgu tootmise eest hoolitseva geenita. Tõenäoliselt on protsess sellise kujuga bakterite puhul universaalne.   Tasub aga meeles pidada, et magnetotaktilisi baktereid on kümneid, kelle kuju võib olla väga erinev. Uurimustöö kasulikkus ei piirdu samas ainult teadlaste uudishimu rahuldamisega. „Bionanotehnoloogias on lai valimik rakendusi, mis nõuavad spetsialiseerunud rakuosade sünteesi mõistmist,“ sõnas Katzmann. Magnetotaktilised baktereid on magnetosoomide eriliste omaduste tõttu selle uurimiseks juba ammu kasutatud. Lisaks on otseselt huvi tuntud bakteri toodetavate ülipuhaste magnetkristallide vastu, mida saaks kasutada näiteks magnetteipides.   Töörühma uurimus ilmus ajakirja Molecular Microbiology detsembri numbris. 
