Leiti Maast väiksem eksoplaneet
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Astronoomid on Kepleri planeediotsijat kasutades 950 valgusaasta kaugusel asuvast mitmikplaneedisüsteemist leidnud suuruselt kaks Maa-sarnast kivist planeeti, millest ühe raadius on Maa omast ligi 15% võrra väiksem, mil teine on Maast vaevumärgatavalt suurem.   Kuigi esmakordselt mainiti eripärast Kepler-20 süsteemi juba kaks nädalat tagasi toimunud konverentsil, jäi see toona suuremate teadaannete varju - nimelt tõstsid lisandunud planeedikandidaadid nende koguhulga juba 2036ni. Lisaks sellele püüdis pilku hoopis Kepler-22b'ks nimetatud Maast 2,2 korda suurem planeet, mille pinnal võiks leiduda vedelas olekus vett. Nüüd on aga Kepleri töörühm seoses ajakirjas Nature ilmuva värske Kepler-20 süsteemi kirjeldava uurimusega taas rambivalguses.   Kõik viis süsteemis asuvat planeeti tiirlevad oma ematähele lähemal kui Merkuur Päikesele, mis muudab nende pinnatemperatuuri äärmiselt kõrgeks. Planeetide lühike orbiit võimaldas samas süsteemi äärmiselt detailselt uurida. Mil kolme suurema gaasiplaneedi Kepler 20b, 20c ja 20d olemasolu tuvastamine oli suhteliselt lihtne, ei olnud astronoomid kahes süsteemi ematähe kiirguses esineva regulaarse languse suhtes sugugi kindlad. Traditsiooniliste kontrollimeetodite jaoks olid võimalikud planeedikandidaadid lihtsalt liiga väikesed.   Kepler 20e ja 20f planeedistaatusesse tõstmine põhines alternatiivsete seletuste välistamisel. „Mitmikplaneedi-süsteem langetab tõenäosust, et tegu võib olla suurema ning kaugemal asuva objekti nagu tähe või pruuni kääbusega, kümme korda. Tegelikult on enamik sellistest huvi-objektidest säärastel tingimustel planeedid!“ teatas uurimuse kaasautor Jack Lissauer ERR-le. Tõenäosus, et Kepler 20e planeet ei ole, on 1/3400, vastav näitaja on 20f puhul 1/1370. Väiksema planeedi Kepler 20e raadius on 87% Maa omast ning 20f on Maast pelgalt 3% suurem.  Kepler 20. Planeedid on samas mõõtkavas.  Väiksem planeet teeb tiiru ümber oma ematähe 6,1 päevaga, mil Kepler 20f'l kulub selleks 19,6 päeva. Kuna tähe kiirgus on võrdväärne Päikese omaga, küündib temperatuur Kepler 20e'l üle 700 °C kraadi Celsiuse järgi. Kepler 20f temperatuur jääb tagasihoidlikuma 400 °C piirimaile. Lähedus tähele kindlustab, et Kepler 20e atmosfäär on selle poolt hävitatud. Kepler 20f osas on astronoomid lootusrikkamad. Tõenäoliselt räni- ning rauarikka planeedi paksu atmosfääri moodustava veeauru mass võiks ulatuda 0,05 Maa massini.  Planeetide täpse massi osas valitseb üldiselt veel selgusetus. Hawaiil asuva Keck'i teleskoobiga on suudetud seada vaid ülemised massipiirid. Kepler 20e mass ei saa olla suurem kolmest Maa massist ning Kepler 20f võib olla Maast kuni 12 korda raskem. Vastasel korral näeks Keck tähe pöörlemiskiiruses regulaarseid kõikumisi. Planeedid mõjutavad teineteist samas gravitatsiooniliselt liiga vähe, et masse saaks tuletada selle alusel. „ Fakt on, et teles-koopidega ei ole hetkel võimalik midagi teha,“ tõdes Lissauer. Võimalus selleks võib avaneda järgmisel aastal.    Senikaua on võimalik massipiire siiski loogika alusel kitsendada. On äärmisel vähe tõenäoline, et tegu on gaasi-planeetidega, kuna nende gravitatsioon on gaaside vangistamiseks lihtsalt liiga väike. Sellisel juhul saab eeldada, et planeetidekoor koosneb peamiselt ränist ning neil on raudtuum. Raadiusega arvestades võib seega planeetide massiks tuletadaKepler 20e puhul 39-167% Maa massist, Kepler-20f puhul jääb võimalik  massivahemik 0,66-3,04 Maa massi vahele. Muidugi eeldusel, et mõned planeetide moodustumise põhimõtted on kõikjal samasugused.   Nimelt ei pidanud astronoomid süsteemi avastamiseni üleüldse võimalikuks, et midagi sellist tekkida saab. Tegu on järjekordse hoobiga Päikesesüsteemi-keskse maailmapildi vastu. Seni on üritatud võõraste planeedisüsteemide arenguid selgitada vaid astronoomide seniste kogemuste najel. Tükk aega ei osatud seetõttu isegi korralikult selgitada, miks mõned Jupiteri-klassi planeedid aja jooksul spiraalselt oma ematähe poole liiguvad. Lootus leida vastus küsimusele, kuidas kivised planeedid ning gaasihiiglased vaheldumisi tekkida saavad, on veel õhkõrn.   Kindlamalt saab vaid oletada, et ka antud planeedisüsteemis migreerusid planeedid aja jooksul oma tähele lähemale. Tähele niivõrd lähedal ei jätkunud lihtsalt mõlema kivise planeetide moodustumiseks piisavalt materjali. Jääb aga küsitavaks, kuidas süsteem tänaseks stabiilsesse olekuse on jäänud.  Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. 
