Doktoritöö uurib eri meetodil paljundatud kartulitaimede saagikust
Kartuliviirused on taimekahjustajad, mida ei ole võimelik tõrjuda  kemikaalidega. Viirusresistentsete sortide kasvatamine või  seemnekasvatuse algmaterjali tervendamine viirushaigustest on võtted,  mis võimaldavad vähendada saagikadu ja -kvaliteeti.Tänapäevased  taimebiotehnoloogia meetodid võimaldavad saada terveid ja suure  saagivõimega kartulitaimi ka tugevalt viirushaigustesse nakatunud  sortidest. Sama oluline kui seemnekasvatuse algmaterjali tervendamine,  on ka selle kiire ja massiline paljundamine, et efektiivselt ära  kasutada tervendatud seemne saagivõimet ja lühendada  seemnekasvatusperioodi, kirjutab Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi doktorant Marje  Särekanno väitekirjas "Eri meetodil paljundatud ja avamaal kasvatatud  kartuli meristeemtaimede produktiivsuse näitajate analüüs".  Särekanno kaitseb oma väitekirja filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks taimekasvatuse erialal täna, 19. detsembril kell 13.Särekanno vaatles oma töös, kui produktiivsed on erinevatel meetoditel paljundatud kartulitaimed. Ta keskendus nimelt seemneeas kartuliviirustest tervendatud taimedele, sest kartuli algseemne viirustest tervendamine on terve kartulikasvatuse alus, kuigi siiani võrdlemisi väheuuritud valdkond.Ta uuris kahe aasta vältel neljal erineval meetodil paljundatud kartulitaimede kasvamist, mõõtes nende kasvukiirust ja analüüsides laboris põllult võetud proove. Uurimuse tulemusel selgus, et katseklaasis paljundatud taimede mugulad jäid massilt alla kilerullis paljundatud taimede omadele, samuti on suur mõju saagile konkreetsel kasvatusaastal.Doktoritöö juhendajad on Dr. Katrin Kotkas ja Dr. Evelin Loit ning oponent Dr. Ramona Thieme (Institute for Breeding Research on Agricultural Crops, Federal Research Centre for Cultivated Plants, Julius Kühn-Institute, Germany).
