Higgsi seminar: päev pärast eilset
 Toimetas Jaan-Juhan OidermaaCernis esitletud tulemused ei olnud piisavalt kindlad kinnitamaks Higgs'i bosoni avastamist, samas muutsid need massipiirkonda, kus see peituda võib, tunduvalt kitsamaks – bosoni olemasolu tõestamine muutub tõenäoliselt võimalikuks järgmise aasta lõpus.   Kahe Suure Hadronite Põrguti peamise eksperimendi töörühmad andsid eile Euroopa Tuumauuringute keskuses toimunud seminaril ülevaate nende viimastest Higgs'i otsingutest. ATLAS'e eksperiment, mille poolt esitletud signaal on selgem, näeb märke võimalikust Higgs'i osakesest 126 GeV (gigaelektronvoldi) lähedal. Bosoni mass näib olevat 126 korda suurem vesiniku aatomi omast. Samal ajal näitavad CMS'i tulemused, et osake võib peituda hoopis 124 GeV piirimail.   Kuna mõlema hinnangu statistiline olulisus on veel väike, on tähtsam massipiirkond, mille mõlemad eksperimendid suutsid välistada. ATLAS'e eksperimendi kohaselt saab Higgs'i mass jääda vaid 116-130 GeV vahele. CMS'i töörühm pakub vastavaks vahemikuks 115-127 GeV. Kokkuvõtlikult kujutab see endas piisavalt kitsast massi-piirkonda, et LHC suudaks järgmise aasta jooksul isegi praegu nähtava signaali kadumisel kindlaks teha, kas antud vahemikus leidub Higgs või mitte.   ERR uuris Andi Hektori, Matthew Strassler'i, Tomasso Rodrigo ja Tara Shears'i käest, kuidas nad esitletud tulemustesse suhtuvad.   Andi Hektor CMS eksperiment Üks probleem, mille ka füüsikud sageli ära unustavad, on see, et lisaks statistilisele veale (mida märgitakse sigmadega), on olemas ka süstemaatilised vead. Mõni detektori osa mõõdab näiteks energiat veidi valesti või on mõni alamdetektor teise suhtes veidi nihkes jne. Selliseid vigasid on oluliselt raskem avastada, kui statistilist viga vähendada. Ma ise suhtun seega veel väga ettevaatlikult kõigisse neisse väidetesse, et tegemist on Higgsi bosoni avastamisega.  Tegu võib olla nii statistilise häiritusega kui ka mingi muu osakesega või ka näiteks mõnede juba tuntud osakeste veidi ootamatu käitumisega. Massipiiride osas olen veidi optimistlikum -- seal ei üritata andmete statistilist analüüsi viia viimase piirini ja seega on tegemist mõneti "robustsemate," aga teisalt usaldusväärsemate tulemustega. Massipiiride ääred on samuti veidi kahtlasevõitu piirkonnad, sealgi võib vabalt olla süstemaatiline viga pluss-miinus mõned gigaelektronvoldid.    Matthew Strassler Teoreetilise osakestefüüsika professor Esitletud tulemused olid enam-vähem sellised nagu mina ning enamik eksperte, kellega ma eelnevalt rääkisin, ootasid. Kuulujutud pidasid enamalt jaolt paika, kuigi ülehindasid CMS'i ja ATLAS'e kombineeritud tulemuste tähtsust. Kuigi tulemused ei olnud piisavalt kindlad, et kõiki osakestefüüsikuid eile veenda, jääb suur osa lootusrikkaks. Me teame 2012. aastal, kui seal tõepoolest midagi on.   Peamine põhjus, miks ma ise veidi skeptiline olen, on asjaolu, et lagunemisprotsessi signaal, mis märgib kahe footoni vallandumist, ei tohiks niimoodi nihkes olla. Eriti arvestades, kui kindlad mõlemad eksperimendid oma tulemustes on. See on ka põhjus, miks tulemused ka paljude teiste jaoks päris veenvad ei ole. Samas on mulle osutatud, et signaali ning kõikumised taustamüras võivad üheskoos signaali näilises asukohas nihet esile kutsuda. On võimalik, et parandatud statistiliste meetoditega väheneb kahe eksperimendi poolt registreeritud (osakese olemasolu tõendavate lagunemisprotsesside hulga ulatust märkivate, toim.) kühmukeste vahe.  Tara Shears LHCb eksperiment Mõningas mõttes on esitletud tulemused märkimisväärsed just selle poolest, et need ütlevad meile, kus Higgs'i ei ole. Alles jäänud massipiirkond 116-127 GeV sobiks nii standardmudeliga, kui ka supersümmeetriaga. Kui Higgsi mass on tõepoolest 126 GeV, siis peaksime hakkame uurima, kui palju erinevaid osakesi toodetakse, et nende kahe teooria vahel lõplik valik teha. Supersümmeetria ei ole praeguse seisuga kohe kindlasti veel laualt kadunud.   Fakt, et nii CMS ja ATLAS näevad mõlemad sündmustes ülejääke, on väga kaasakiskuv. Ma olen kindlam ATLAS'e tulemustes – CMS'i signaal oli nõrgem. Samas, tänane päev on juba kainestav, ent ma arvan, et tulemused, mida me nägime, on väga intrigeerivad. See on võimalus! Samuti on see väga põnev, kuna me teame, et peaksime järgmise aasta jooksul suutma välja selgitada, kas piirkonnas on Higgs või mitte. Me ei ole kunagi varem selle kohta nii palju teadnud. See muudabki  kõik erakordselt huvitavaks. Hoolimata sellest, kas me leiame selle või mitte.    ATLAS ja CMS peaksid 2012. aastal suutma koguda kõik vajalikud andmed, mida nad vajavad. Lisaks on nad tõestanud, et nad suudavad neid äärmiselt kiiresti analüüsida. Samuti saavad nad seda teha jooksvalt. Seega ma arvan, järgmiseks detsembriks on tulemused olemas. Rolf (Heuer'i) lubadus midagi järgmisel aastal samal ajal esitleda on suhteliselt kindalt täidetav. Eeldusel, et Higgs eksisteerib.   Tommaso Rodrigo CMS-eksperiment Ma arvan, et on tähtis, et CMS'i kollektiiv nägi seda, mis ATLAS ja vastupidi. Fakt, et mõlemad eksperimendid näevad enam-vähem sama asja, on väga tugev märk sellest, et tegu on tõese signaaliga. Me oleme muidugi läbi viinud ka erinevaid detailsed analüüse. Ma arvan, et ma näen silmaga, et kahe footoni (lagunemisekanali produktide) mass näitab ka ATLAS'e puhul mingit kühmu. Kuigi see pole väga tähtis, on see siiski julgustav. Massipiiride osas on mäng läbi. Sellele ei ole mõtet tähelepanu pöörata. Me teame, et kui Higgs selles vahemikus eksisteerib, peame me lihtsalt tõendeid selle olemasolust kuhjama. See on kõik.   Ma olen harilikult ebakindlate avastuste suhtes üks suuremaid skeptikuid. Tegelikult on mul 1000$ kihlvedu eksperimentaalfüüsikuga ning teoreetikuga, et LHC ei leia standardmudelist erinevat füüsikat. Higgsi puhul olen ma aga üks optimistlikumatest. Ma tõesti arvan, et Higgs on leitud. Kolme-sigmaline tulemus ühe eksperimendi poolt ning kahe-sigmane teiselt poolt, mis kattuvad ning on samas oodatava signaali sarnane, on minu jaoks piisav uskumaks, et see on Higgs.   Teine küsimus on, et kas praegused tulemused on piisavad väitmaks, et Higgs on leitud. Vastus on Ei suure tähega. Meil on vaja rohkem andmeid. See on muideks ka minu ja Strassler'i vahelise arusaamatuse põhjus. Ta küsis kõigilt, kas nad usuvad, et tulemused on piisavad Higgs'i olemasolu kinnitamiseks, saades kõikjalt eitava vastuse. Minu luges ta aga ainsana nende hulka, kes väitsid teist, ent ma vastasin oma ajaveebis hoopis teisele küsimusele. 
