Hirmu suured silmad harvendavad loomade ridu
 Toimetas Laur Kanger Väikeseid laululinde on võimalik sõna otses mõttes surnuks hirmutada. Kanada teadlaste uuring näitab, et ainuüksi vaenlase hääle kuulmine kahandas laulusidrikute poegade arvu ja kasvatas nende suremust. Kuigi seda seaduspära oleks vaja testida teistegi loomaliikide peal, näevad teadlased selle rakendusvõimalusi looduskaitsetöös, vahendab Sciencemag.com.  Täpsemalt oli vaatluse all Britsih Columbia saartel elavate laulusidrikute populatsioon. Nende pesitsusala ümbritseti katse käigus võrkude ja elektriliste piiretega, mis hoiaks vaenlasi eemal. Samal ajal olid üle seatud valjuhääldid, millest mängiti teiste loomade hääli.   Mõnel pool kõlas kõlaritest pesukarude, kullide ja kakkude hääli. Teises kohas mängiti aga neutraalsete loomade häälitsusi. Nii kostis seal näiteks hüljeste hüüdeid, hanede kaagutamist ja koolibride vidinat.  130päevase pesitsusperioodi vältel kostis kõlaritest loodushäälte programm 24 tunni jooksul iga mõne minuti tagant. Hääli mängiti ette neljapäevaste tsüklitena, millele järgnes neljapäevane vaikimine.  Ilmnes, et emaslinnud, kes vaenlaste hääli kuulsid, hakkasid kohe teistmoodi käituma kui tavaliselt.  Nad punusid pesasid tihedamatesse ja okkalisematesse põõsastesse ning veetsid rohkem aega valvelolekus, et jälgida, kas vaenlasi on läheduses. Selle arvelt jäi neil vähem aega toiduotsinguteks. Samuti munesid nad vähem mune, kui tavaliselt.   Kui aga munad koorusid, tõid emad oma poegadele vähem süüa. Tunnis toimus vähem kui kaheksa toidureisi tavapärase 11 asemel. Samuti otsisid nad toitu pesa lähipiirkonnast, mitte ei lennanud kaugematele jahimaadele. Selle kõige tagajärjel sai rohkem linnupoegi surma. Keskmiselt oli vaenlaste häälte keskel elanud laulusidrikutel 40 protsenti vähem järglasi, kui neil, kes veetsid oma pesitsusperioodi neutraalsete loomade ja lindude häälitsuste saatel.  Hirm kontrollib loomade arvukust Katse läbi viinud teadlaste sõnul on neist tulemustest kasu looduskaitsetöös. Näiteks on mõnel pool arvatud, et kui pakkuda linnades elavatele metsistunud kassidele eraldi toitu, siis nad ei kahjusta kohalikku linnupopulatsiooni. Tuleb aga välja, et lindude heaolu kahandab juba ainuüksi nende kasside hääle kuulmine ja teadmine, et nad on olemas.  Teisalt toob katse selgust ka debatti, mis on saatnud huntide taasasustamist Yellowstone'i rahvusparki. See programm algas juba 1995. aastal eesmärgiga, et hundid piiraksid sealset põdrapopulatsiooni ning säästaksid nõnda pargi taimestikku ja loomastikku. Alates huntide parki saabumisest on sealne põdrapopulatsioon tõesti poole võrra kahanenud.   Ometi ütlevad kriitikud, et asi pole selles, et hundid põtru murraks.  Hundid lihtsalt hirmutavad neid. Hirmunud põder käitub aga samuti kui laulusidrik – veedab rohkem aega varjulistes kohtades, sööb vähem ja saab seetõttu ka vähem järglasi. Varem polnud üheski uuringus tõestatud sellist hirmu mõju populatsiooni arvukusele. Tõsi küll, enne kui rutata laulusidrikute käitumismustri põhjal tegema üldistusi ka teiste liikide kohta, tuleks siiski korraldada eksperimente ka teiste loomadega.
