Hirm laastab linnupoegade arvu
Toimetas Priit EnnetSaakloomade arvukuse vähendamiseks ei peagi kiskja neid tingimata sööma. Liana Zanette Kandadast Lääne-Ontario Ülikoolist ja ta kolleegid on teinud katseid, millest ilmneb, et ka üksnes kiskjaohu tajumisel väheneb laulusidrikutel, Põhja-Ameerikas elutsevatel värvulistel järglaste arv pesakonnas. Et kiskjad saakloomade arvukust mõjutavad, on elementaarne tõsiasi: juba definitsiooni järgi kiskjad lihtsalt söövad osa oma saakloomadest ära. Ent nüüd selgub siis, et kiskja võib saakloomade arvukust vähendada - hämmastav küll - ka juhul, kui teda, kiskjat, üldse ei olegi. Piisab sellest, kui saakloomadele vaid näib, et kiskjaid võib ümbruskonnas luusida. Zanette ja ta kolleegid ümbritsesid looduses elavate laulusidrikute pesapaigad kõigepealt võrkaia ja elektritaraga, et hoida kiskjad kindlalt eemal. Siis hakkasid nad lindudele helisalvestisi ette mängima. Mõnedele lindudele mängiti ette neutraalse sisuga helisid, teistele aga lähenevate kiskjate hääli. Selgus, et rohkesti kiskjahääli kuulnud linnud tegid pesa varjatumatesse kohtadesse ning käisid vähem toidukorjeretkedel kui teised linnud. Ning poegi oli kiskjahirmus sidrikutel keskmiselt lausa 40 protsenti vähem kui teistel. Ajakirjas Science avaldatud uurimistulemustest on ökoloogiateadusele kindlasti kasu, sest need näitavad kätte ühe seni varju jäänud viisi, kuidas liigid üksteise arvukusele võivad mõjuda. Allikas: Science
