Evolutsioon ei soosi üliinimese sündi
 Toimetas Laur Kanger Inimesed püüdlevad pidevalt kõrgema intelligentsuse, parema mälu ja tähelepanuvõime poole. Nende võimete parandamiseks on isegi ravimeid välja mõeldud. Ometi pole vaatamata inimkonna pikale ajaloole arenenud kuskil välja geeniuste ühiskonda. AjakirjasCurrent Directions in Psychological Scienceilmunud artiklis leiavad teadlased, et inimvõimetel on piirid põhjusega. Nende kunstlik nihutamine lõpeb suure tõenäosusega pigem häda kui õnnega, vahendab Physorg.com.  Artikli autorid otsisid evolutsiooni radadelt vastust küsimusele, miks inimesed on just nii targad ja võimekad, nagu nad on. Loodusliku valiku puhul on aga üks peamine seaduspärasus see, et midagi ei tule iseenesest. Selleks, et midagi saada, tuleb alati loovutada. Näiteks võib tunduda üsna huvitav sirguda kahe ja poole meetri pikkuseks. Paraku ei suudaks aga inimese süda verd nii kõrgele pumbata, mistõttu on inimesed keskmiselt umbes 70 sentimeetrit lühemad.  Thomas Hills Warwicki ülikoolist tõdeb, et samadele seaduspärasustele alluvad ka vaimsed võimed. Näiteks arvatakse, et vastsündinute aju suurus on määratud ema vaagnaluu laiusega. Suurem aju tähendaks rohkem probleeme sünnitusel, mis võib kaasa tuua vastsündinute kõrgema suremuse. Laiem vaagnaluu tooks aga ilmselt kaasa olulised muudatused selles, milline on meie kehahoiak ja kuidas me käime.   Tähelepanu parandamiseks kasutatavad ravimid võivad Hillsi sõnul omada mõju inimeste puhul, kellel on see võime keskmisest nigelam. Neil, kel keskendumisega probleeme pole, on aga stimulantidest pigem kahju. Hillsi sõnul on seega olemas piirmäär, mille ulatuses inimesed peaksid tähelepanelikud olema. Näiteks autojuhtimine, mille käigus tuleb pöörata tähelepanu teele ja seal muutuvatele oludele. Niipea, kui püüda samal ajal jälgida tee ääres säravaid reklaame või vahetada raadiokanalit, satub suur osa inimestest hätta.  Samuti võib tunduda, et parem mälu oleks ütlemata hea. Teisalt muudavad aga väga erksad mälestused elu raskeks, sest kõik, mis mällu talletub, pole sugugi meeldiv. See on põhjus, miks posttraumaatilise stressi käes kannatavad inimesed ei suuda sageli oma eluga edasi minna. Unustamine on seega teinekord eluliselt tähtis.  Kuidas oleks aga üldise vaimse võimekuse kasvuga? Hills leiab siingi kitsaskohti. Näiteks aškenazi juudid, kel on tõenäoliselt 2000 aasta jooksul toimunud evolutsioonilise valiku tulemusena keskmine IQ-tase oluliselt kõrgem, kui teistel Euroopa rahvastel, kannatavad oluliselt rohkem kõiksugu pärilike haiguste all. Üks sellistest on Tay-Sachsi sündroom, mis põhjustab vaimse arengu tõsist peetust. Hills käib välja teooria, et haiguse sage esinemine aškenasi juutide seas võib olla hind, mis tuli maksta evolutsiooni käigus arenenud keskmisest kõrgema intelligentsi eest.  Niisiis, kui võtta arvesse, et mistahes omaduse parandamise nimel tuleb järeleandmisi teha teiste arvelt, siis on Hillsi hinnangul vähetõenäoline, et inimesest areneks kunagi superorganism, kes oleks igakülgselt ülivõimekas.
