Inimkonna arvele saab kanda vähemalt 74% soojenemisest
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Šveitsi kliimateadlaste sõltumatu analüüsi kohaselt on viimase 60 aasta jooksul vaadeldud 0,5 °C temperatuuritõus põhjustatud vähemalt 74% ulatuses inimtegevusest, kliimasüsteemis iseeneslikult toimuvad muudatused temperatuuri nii suurt tõusu seletada ei suuda.   Valdav enamik maailma kliimateadlasi on ühel nõul, et alates 1950. aastatest on planeedi keskmine maismaa pinnatemperatuur tõusnud veidi üle poole kraadi võrra. Analüüsid viitavad, et selle põhjuseks on atmosfääris leiduvate kasvuhoonegaaside hulga suurenemine. Kuigi soojenemise faktis endas kahtlevad vähesed, on looduslike tegurite ning inimtegevuse tagajärel toimuvat soojenemist teineteisest raskem eristada.   Enamikel juhtudel arvutatakse inimosaluse suurus 'optimaalseteks sõrmejälgedeks' kutsutava tehnika abil. Viimase käigus mudeldatakse kahe või kolme kliimasurvestaja nagu kasvuhoone-gaaside ja aerosoolide koosmõju ning võrreldakse seda reaalsete vaatlustega kogutud andmetega. Viimase käigus tuvastatakse erinevate survestajate enda reaalne mõju. „Tegu on äärmiselt võimsa lähenemisega, ent enamike jaoks on tegu musta kastiga. See on statistiliselt äärmiselt keerukas, toetub paljudele eeldustele ning pole eriti intuitiivne,“ tõdes uue uurimuse kaasautor Reto Knutti ERR-le.   Viimase tõttu toetusid Knutti ja Markus Huber veidi hõlpsamini mõistetavaid käsitusviise kasutavale meetodile. „Vähemalt füüsikute jaoks on energia jäävus midagi fundamentaalset. Me teame samas midagi kliima-survestajatest, midagi soojusmahtuvusest ning sellest, kuidas ained pika- ja lühilainelises kiirguses käituvad,“ selgitas Knutti. Knutti ja Huberi Maa energeetilist tasakaalu kajastav mudel hõlmas seega atmosfääri poolt neelatava ning tagasi kosmosesse kiiratava päikeskiirguse hulka, ookeanide ning maismaa poolt neelatavat kiirgust ja kliimatagasiside efekte.   Maismaa ning ookeanide soojusmahtuvuse arvesse võtmine võimaldas neil ükshaaval leida CO2 ning teiste kliimasurvestajate täpne mõju. Uurimuse põhilise järelduse kohaselt on kasvuhoonegaasid kokkuvõetuna tõstnud Maa temperatuuri viimase 60 aasta jooksul 0,6-1,1°C võrra, parima hinnanguga 0,85°C. Temperatuuritõusu on aga 0,45 °C võrra pidurdanud erinevate aerosoolide nagu väävliühendite mõju. „Stratosfääri aerosoolid võivad ka osaliselt seletada, miks viimase kümnendi jooksul on soojenemine prognoositust väiksem olnud,“ märkis Knutti.   Päikesekiirguse varieeruvusest tingitud hiljutine soojenemine jääb mudelite kohaselt alla 0,07 °C kraadi moodustades kogu soojenemisest vaid ligikaudu 1%. Kliimasüsteemi enda kõikumine moodustab seega läbi viidud simulatsioonide kohaselt kogu soojenemist vaid veerandi. Isegi kui süsteemisisene muutlikkus oleks kolm korda suurem, ei suudaks see  vaadeldud temperatuuritõusu selgitada. Samas on tulemused heas kooskõlas eelnevate teistsuguseid lähenemisviise kasutanud analüüside järeldustega, mille kohaselt on planeet viimase 60 aasta jooksul suurenenud 0,55 °C võrra.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience.   Probleem kadunud soojusega Reto Knutti Zürichi Tehnikaülikooli Kliima- ja Atmosfääriteaduste Instituut   Miks ei peegeldu simulatsioonides, et viimase viie aasta jooksul on ookeanide temperatuur enam-vähem muutumatuna püsinud? Lihtsustatud energiabilansi mudelis simuleeritakse ainult soojenemisekomponenti, mis toimub nii maismaal, kui ka ookeanides ainult survestajate tõttu. Seega iga muutust, mis toimub kliimasüsteemi enda muutlikkuse tõttu, ei simuleerita. See iseenesest peaks olema piisav, et selgitada mudeli ja andmete erisust.   Mööda ei saa vaadata asjaolust, et ookeanides neelduv energia moodustab kogu kiirgusest, mida Maa kosmosesse tagasi ei kiirga, 85%.  Ookeani temperatuurimuutuse jälgimist on aga alaliselt kimbutanud nii andmete vähesus ning vaatlustulemuste suhteliselt suur määramatus. Kas soojenemisetrend on sellegipoolest eristatav? Uurimused on tõesti näidanud, et andmepunktide vähesusest tingitud interpolatsioon võib tulemusi tõsiselt mõjutada. Mõlema vaatlusjaamade süsteemi XBT ja ARGO andmete kvaliteedis on mõningaid probleeme esinenenud. Mõni aasta tagasi avaldati uurimus, mille kohaselt ookean hoopis jahtub. Veidi hiljem avastati, et see oli aparatuuriga seotud süstemaatiline viga. ARGO'ga seotud vead on parandatud, ent ei ole selge, kas erineb ka teisi probleeme.     Samuti on ARGO platvormide poolt jälgitav ala olnud mõistliku ulatusega vaid viimased viis aastat ehk väga lühikese aja vältel. Eri instrumentide mõõtmistulemuste ühildamine on keerukas. Lisaks kogutakse enamikes vaatluspunktides andmeid vaid 700 meetrise sügavuseni, ARGO suudab seda sama teha 2000 meetrini. Hiljutine Gerald Meehl'i uurimus näitab, et 'kadunud soojus võib peituda süvaookeanis. Arvestades kliimasüsteemi tasakaalutust on raske uskuda, et ookean ei soojene aja jooksul. Samuti on seda raske ühildada maailmamere taseme mudeliga, kus temperatuurist tingitud paisumine mängib põhilist rolli.   Seega, üldiselt väidaksin ma, et alusandmetega seotud määramatuse ja loodusliku muutlikkuse kombinatsioon on siiski piisav, et vaatlusandmed meie tulemustega väga hästi kooskõlas oleks. Samas, kuna energiabilanss on süsteemi fundamentaalne omadus, on tähtis, et me antud küsimusega seotud  probleemid lahendaksime.     Ja viimaks, kas püüd piirata soojenemist sajandi lõpuks kahe kraadi võrra kohta on realistlik?   Minu töörühm on teemat käsitlenud mitmes uurimuses, millest enamikes on näidatud, et see on tõepoolest võimalik. Samas enamikes sellistes stsenaariumites jääb emissionide laeks enne 2015. või 2020. aastat valitsev tase. Tähtis pole aga mitte poliitiline kokkulepe, vaid reaalne 2020. aasta emissioonide tase. Põhimõtteliselt võiksid riigid vähendada neid ka ilma ülemaailmse kokkuleppeta, ent see on ilmselt soovmõtlemine. Kui aga emissioonid kasvavad aastani 2020. praegusega samas tempos, muutub 2 °C püüd kas äärmiselt raskeks ehk väga kulukaks või võimatuks. 
