Süsinikdioksiid  võib kliimat mõjutada arvatust vähem
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Ajakirjas Science ilmunud uurimuse kohaselt ülehindavad äärmuslikumad Rahvusvahelise Kliimapaneeli poolt kasutatavad mudelid süsihappegaasi mõju kliimale, hinnang näitab samas, et CO2 taseme tõus põhjustab eeldatavasti IPCC hinnangust suuremat pinna-temperatuuri tõusu.     Süsihappegaasi taseme tõusu tõelise mõju hindamisel mängib keskset rolli kliimatundlikkus. Traditsiooniliselt näitab see, mitu kraadi soojeneks planeet, kui süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris kasvaks kaks korda. Maailma kliimapoliitikat kujundava Rahvusvahelise Kliimapaneeli (IPCC) mudelites arvestatakse, et tõenäoliselt jääb vastav väärtus 2,4-4,5 kraadi vahele, kõige tõenäolisem väärtus on 3 K. Samas ei välistata täielikult ka kõrgemaid ega madalamaid väärtusi.     Enamikes uurimustes võetakse kliimatundlikkuse arvutamises aluseks alates 1850. aastatest alaud regulaarsed  temperatuuri mõõtmised. Samas on võimalik otsida ajaloost ka otseseid analooge, kus CO2 tase on atmosfääris järsult muutunud. Andreas Schmittner'i juhitud töörühm otsustas keskenduda 20 000 tagasi aset leidnud jääajale, mille põhjustas üliväike muutus Maa orbiidis. Sellest hoolimata oli see piisav kliima tasakaalu-punkti rikkumiseks. Süsihappegaasi tase langes, liustike laienemine suurendas omakorda kosmosesse peegeldatava kiirguse hulka.   Schmittner'i poolt liustikujää, setete ning õietolmu uurimisel toonaste kliimatingimuste kohta hangitud lähteandmeid on kasutatud ka varem. Samasse mudelisse ei ole aga neid kombineeritud kunagi nii laias mastaabis. Kokku viis klimatoloog koos kolleegidega seejärel mudelit aluseks võttes läbi 47 keskmise keerukusega simulatsiooni, milles muudeti igakord  kliimatundlikkust CO2-le. Igas simulatsioonis oli seega kasvuhoonegaaside mõju kliimale veidi erinev.   Tulemusi kõrvutati seejärel toona reaalselt valitsenud jääkatte ulatuse ning eri piirkondade ligikaudse temperatuuriga. Parim sobivus saavutati mudeli variatsiooniga, kus keskmine kliimatundlikkus on 2,3 K. Seejuures saab 66% kindlusega väita, et näitaja jääb 1,7-2,6 K vahele. Lisaks sellele välistab uurimus IPCC mustemad stsenaariumid. Kui kliimatundlikkus oleks üle 6K, oleks planeet eelmisel jääajal täielikult jäätunud. Ajalugu on aga näidanud, et viimane kord leidis selline stsenaarium aset paar miljardit aastat tagasi.   Kuigi keskmine kliimatundlikkus jääb seega IPCC ennustatu alumise piiri lähedale, näitab mudel, et maismaa pinna-temperatuur on CO2 tõusu suhtes tunduvalt tundlikum. Atmosfääris leiduva süsinikdioksiidi kahekordsele kasvule järgneks maismaa 3-4 K soojenemine. Mudel ei ole samas sugugi ideaalne. Parim sobivus toona valitsenud ülemaailmsete tingimustega tähendab, et Antarktika oli 20 000 aastat tagasi arvatust 4 K võrra soojem, mil Lääne-Antarktika seevastu  piirkondlikult 7 K võrra külmem. Viimane tekitab tulemuste järjepidevuses ebakõla.   Kuna tegu on keskmise keerukusega mudeliga, ei pruugi selles kajastuda kõik konkreetsete piirkondadega seotud temperatuuri mõjutada võivad eripärad. Keerukamate kliimamudelite kasutamisele seavad piirid teadlaste kasutada olev arvutivõimsus. Detailsemate simulatsioonide läbi viimine nõuab rohkem aega, mil keskmise keerukusega simulatsioonidele piisab vähemast. Lisaks ei saa täielikult välistada, et kliimatundlikkus on jäänud 20 000 aasta vältel täpselt samasuguseks.   Töörühma uurimus ilmus 25. novembril ajakirjas Science . 
