Fermi kinnitab Pamela tulemusi
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Fermi gammakiirte teleskoop kinnitab Pamela instrumendi poolt mõne aasta eest kosmilistes kiirtes registreeritud antiaine ülejääki, mis teoreetilise raamistiku kohaselt võib viidata kaugel süvakosmoses toimuvatele tumeaine osakeste kokkupõrgetele ning hävimisele.    Kolm aastat tagasi teatas Resurs-Dk luuretehiskaaslase külge kinnitatud Pamela instrumendi tulemusi analüüsiv teadlasterühm, et viimane on registreerinud ootamatu antiaine voo. Ühe selgituse kohaselt võis positronide ülejääk anda märku tumeaine lagunemist. Suur osa teoreetikutest on veendunud, et kahe tumeaine osakese kokkupõrkel need annihileeruvad. Vabanenud energiast moodustuvad aga juba muuhulgas anti- ja tavalise aine paarid.   Einsteini kuulsa massi ja energiat siduva seose kaudu saab sellest omakorda tuletadat lagunenud tumeaine osakesete massi. Kuna registreeritud positronide kantav energia langes teooria poolt ennustatud vahemikku, tekitas tulemus kogukonnas märgatavat elevust. Ülejääki kinnitati energiatel 10-90 GeV (gigaelektronvolti). Aasta hiljem algasid vastuolud. Fermi gammakiirte teleskoobi poolt kogutud andmete kohaselt erinesid kosmiliste kiirte ennustatud energiaspektrist vaevu. Samas ei teinud Fermi kollektiiv oma analüüsis anti- ja tavalise aine osakestel vahet.   Nimelt on Fermi oma nimele kohaselt keskendunud pigem elektriliselt neutraalsete gammakiirte uurimisele, ükski sateliidi instrument ei võimalda positrone ja elektrone eristada. Töörühma liikmeid eesotsas Stefan Funk'i ja Justin Vandenbroucke'i see ei heidutanud. Kollektiiv hakkas osakestefiltrina kasutama Maad magnetvälja. Teatud osakeste liikumissuundade korral pääsevad sellest läbi kas ainult elektronid või positronid. Meetodi rakendamisel selgus, et Pamela tulemused olid siiski tõesed. Veelgi enam, positronide hulk tõusis energiatel 20-100 GeV järjepanu.   Lisaks näitavad esialgsed tulemused, et positronide ülejääk ei näi kuhtuvat ka 200 GeV tasemel. Registreeritud osakeste energia viitab seega, et tumeaine osakesed peavad olema näiteks prootonitest vähemalt sada korda raskemad. Tulemused jäävad paljude tumeaine teoreetiliste mudelite piiridesse. Siiski ei saa veel kinnitada, et 83% universumis leiduvast ainest on tõepoolest varjatud. Suure energiaga positrone võivad toota ka sellises koguses pulsarid – pöörlevad neutrontähed. Juhul, kui aga tegu on tumeainega, peaks teatud energiatasemest alates positronide arv järsult langema.   Pamela detektor ning Fermi kollektiivi poolt rakendatud meetodid ei pruugi languse avastamise jaoks kõrgematel energiatel piisavalt tundlikud olla. Seega võib lõplikult küsimusse selgust tuua alles Alfamagnetiline Spektromeeter (AMS-02), mis selle aasta mais Rahvusvahelise Kosmosejaama tugistruktuuri külge kinnitati. Fermi ja Pamelaga samaväärse andmepagasi kogumine on aga aeganõudev.   Fermi kollektiivi uurimus ilmub ajakirjas Physical Review Letters.  
