Üleminek koriluselt põllumajandusele jättis lõualuu hammastele väikseks
 Toimetas Laur Kanger Puseriti ja valu tegevad tarkusehambad - see on pärandus, mille jätsid meile esivanemad, kes otsustasid koriluse ja jahipidamise asemel hakata tegelema põllumajandusega. Sellisele järeldusele jõudsid Kenti ülikooli teadlased, kes uurisid lähemalt inimeste lõualuid, vahendab LiveScience.com.  Briti teadlastele pakkus huvi, kas ja kuidas kultuur meie bioloogiat mõjutada võib. Antropoloog Noreen von Cramon-Taubadel võttis vaatluse alla 11 inimpopulatsiooni kolju- ja lõualuud üle maailma. Neist viie elustiilis oli kesksel kohal jaht, korilus ja kalapüük. Seda gruppi esindasid näiteks Lõuna-Aafrika bušmanid ning Gröönimaa ja Alaska inuitid. Ülejäänud kuus populatsiooni tegelesid peamiselt põllumajandusega.  Von Cramon-Taubadel täheldas, et populatsioonide lõualuud olid üksteisest erinevad. Erinevus joonistus välja selle baasilt, milline oli nende menüü. Inimestel, kes elatusid jahist, korilusest ja kalapüügist, olid pikemad ja kitsamad lõualuud. Von Cramon-Taubadel oletas, et põllumajandusest elatujatel on sageli võimalus süüa pehmemaid keedetud toite. Küttide ja korilaste söök on aga tihti toores ja töötlemata. Lähtuvalt sellest, kui palju tööd lõualuudel on, erinevad ka nende mõõtmed ja kuju. Ilmselt on toore ja vintskema toidu närimisel rohkem abi pikematest lõualuudest.  Von Cramon-Taubadeli sõnul võib see erinevus selgitada, miks on postindustriaalsete inimpopulatsioonide seas puseriti hambad ja valulikud tarkusehambad nii levinud. Meie lõualuud on sageli lihtsalt liiga lühikesed, et neid nii suurtes mõõtmetes mahutada.  Cramon-Taubadel avaldas oma uuringu ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.
