Diederik Stapel - kontrollimatute unistuste maailmas
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Maalilisse Tilburgi linna on saabumas sügis. Nädala pärast ujutatakse linn kolme erineva ülikooli ligi 50 000 tudengi poolt üle. Järjekordseks semestriks valmistub muuhulgas sotsiaal -ja õigusteadustele spetsialiseerunud Tilburgi ülikool. Kooli dekanaadis ootab uut aastat ka Diederik Stapel - kaasaegse Madalmaade sotsiaalpsühholoogia üks säravamaid tähti.   Tuntud sotsiaalteadlane lõpetas nii magistriõppe programmi, kui ka doktoriõppe kuldmedaliga. Oma 20 aasta pikkuse karjääri jooksul on ta olnud kaasautoriks veidi rohkem kui 130-le uurimusele. Suur osa neist on avaldatud  maailma mainekates erialaajakirjades nagu Social Cognition, Psychological Science ja Journal of Experimental Social Psychology. Stapel on mitmel korral pälvinud ametialaste saavutuste eest tunnustusi erinevate sotsiaalpsühholooge ja käitumisteadlasi koondavate ühenduste poolt. Alles eelmisel aastal valiti ta Tilburgi ülikooli dekaaniks.   Diederik Stapel'i maine on laitmatu ning tema intuitsioon muljetavaldav. Peaaegu iga tema või tema õpilase hüpotees leiab kinnitust – enamik tulemusi omavad statistiliselt olulist tähtsust. Stapeli kolleegide arvates on tema tööd lihtsalt liiga head, et need saaksid tõesed olla. Nad mõtlevad seda muidugi komplimendina. Kõik muutub selle aasta 26. augustil. Kunagi kasutatud kõnekujund omandab morni reaalsuse varjundi. Septembri teisel nädalal vabastatakse sotsiaalteadlane oma ametipostilt. Teekond kontrolli alt väljunud unistuste maailmas on aga alles alanud.   Kolme ülikooli, kus Stapel töötanud on, hõlmava sisejuurdluse vaheraporti kohaselt võltsis ta tulemusi seitsme aasta jooksul vähemalt 30 korral. Tõenäoliselt on skandaali segatud uurimuste hulk veel tunduvalt suurem. Andmete võltsimine oli süstemaatiline ning regulaarne. Kui harilikult hõlmavad sedasorti akadeemilised pettused kogutud andmete muutmist selgemini eristuvate seoste loomiseks, mõtles Stapel andmetekomplektid vastavalt hüpoteesile täielikult ise välja. Tema poolt nendele lisatud andmete kogumise meetodika kirjeldused olid muljetavaldavalt detailsed.   Näiliselt valmistus Stapel andmete kogumiseks äärmiselt hoolikalt. Tema labori lauad olid õige tihti täis järgmiseks uurimuseks vajalikke küsitlusvorme ning instruktsioone välitöö tegijaile. See ei olnud ainus põhjus, miks pettuse märkamine nii lihtne ei olnud. Stapel'it ei kutsutud asjata „andmete kuningaks.“ Arvestades igikestvat ajanappust tervitasid tema kaasautorid pea alati tema valmidust uurimuse musta töö tegemine enda peale võtta.Stapeli ametliku versiooni järgi kasutas ta tihti oma mainet ning rahvusvahelisi kontakte leidmaks katsealuseid koolidest, mille uksed enamikele teistele suletud olid.   Aastakümnete jooksul saavutatud akadeemiline positsioon ja kuulsus aeglustasid  tulemuste võltsimise ilmsiks tulekut veelgi. Kui mõni akadeemik Stapel'i katseid korrata püüdis ning samadele tulemustele ei jõudnud, arvasid katsetajad harilikult, et nad on ise midagi valesti teinud. Aastatel 2010 ja 2011 esitati ülikooli-siseselt siiski doktorantide poolt kaks märkust, et Stapel'i töödes esineb ebakõlasid. Nendele ei pööratud aga erilist tähelepanu. Stapel'i kogenenumad kolleegid ei julgenud tõenäoliselt tema poolt seatud kuldsetes standardites kahelda.   Ent igale reaalsusesse tiritud unistusele saabub lõpp. Veidi rohkem kui kaks kuud tagasi, 27. augustil julgesid kolm Stapel'i käe all töötavat magistranti pärast ligi kuu aja jooksul tehtud valvsaid tähelepanekuid otse Tilburgi ülikooli rektori Philip Eijlander'i poole pöörduda. Kahtluste kinnitamisel eemaldati Stapel 7. septembril ametist. Vaevalt nädal varem oli ta avaldanud sensatsioonilist sõnumit kandva uut uurimust kajastava pressiteate, et liha söömine muudab inimesed isekaks ja ebasotsiaalseks. Tõenäoliselt kasutati ka selles võltsitud andmeid.   Akadeemilise pettuse ulatus ning mõju jääb veel esialgu selgusetuks. Esimestel nädalatel aitas Stapel võltsinguid tuvastada, ent loobus sellest hiljem emotsionaalsetel põhjustel. Moodustatud komisjoni vahekokkuvõtte kohaselt põhineb vähemalt 30 uurimust valeandmetel. Raport ei täpsusta, millised Stapel'i uurimustest skandaali segatud on. On väga võimalik, et nende hulka kuulub ka märtsis avaldatud uurimus korratuse mõjust inimeste sallivusele vähemuste suhtes. Ideaalis peaks kontrollima kõiki 130 Stapeli kaasautorlusega uurimust ning 20 ülevaateartiklit.   Samas on vastavalt mainele Stapel'i läbi viidud uurimuste akadeemilise mõjukuse näitaja suur. Thomson'i Teadusliku Teadmuse Veebi andmetel on kahele tema uurimusele viidatud rohkem kui sada korda, 28-le leidub viiteid rohkem kui kahekümnes töös. Laiemas plaanis ei ole ta siiski suutnud sotsiaalpsühholoogia paradigmat mõjutada – vihjed tema töödele puuduvad kõigis moodsas sotsiaalpsühholoogias toimuvaid arenguid kajastavates õpikutes. Peamisteks kannatajateks on juhtumi juures pigem kunagi tema laboris töötanud üliõpilased.   Kokku omandas Stapel'i juhendamisel doktorikraadi 21 tudengit. Käimas oleva juurdluse kohaselt puudutavad avastatud võltsingud neist neljateist. Stapel võltsis tulemusi alati üksi ning ükski tema kaasautoritest ei olnud tema tegevust teadlik. Enamikel juhtudel mõtles Stapel eelnevalt kokkulepitud teemal tehtud küsitluste tulemused ise välja ning jättis nende analüüsimise ning uurimustulemuste põhjal artikli kirjutamise kraaditaotleja hooleks. Meetodika, milles doktoritöö kirjutaja ei pea ise läbi viima mitte ühtegi reaalset eksperimenti tekitab aga paratamatult küsimusi ülikoolis endas.   Vaheraportiga samal päeval avaldatud Diederik Stapel'i avalikus kirjas teatas ta, et on teadlasena läbi kukkunud ning vabandab siiralt oma käitumise eest. Tema enda versiooni kohaselt ei suutnud ta pärast oma akadeemilise karjääri alguse edu survele vastu seista ning püüdis temale seatud ootustele vastata. Hoolimata Stapel'i motiividest rõhutab juhtum, et tänapäeva teadus on orienteeritud uurimustöö alguses seatud hüpoteeside kinnitamisele, mitte nende kallutamata proovilepanekule. Kajastust ning tähelepanu pälvivad positiivse korrelatsiooni leidvad uurimused.   Mõni nädal tagasi ilmunud Joseph Simmons'i ja tema kolleegide ajakirjas Psychological Science ilmunud analüüsis tõdetakse, et praegu kasutavad andmete kogumise ja analüüsimeetodid võimaldavad esitada olulisena pea ükskõik milliseid tulemusi. Nende hinnangul rakendatakse tihti andmete analüüsil mitmeid erinevaid strateegiaid, mis võivad viia erinevate tulemusteni. Avaldavates uurimustes kajastatakse peamiselt ainult analüüsi viisi, mis positiivse tulemuseni viis. Kuigi esmapilgul on tulemused seega 95% kindlusega tõesed, võib näitaja tegelikult langeda 40%.    Lisaks näitab sellel aastal avaldatud Jelte Wicherts'i ja Marjan Bakkeri avaldatud uurimus, et pooled duo poolt vaatluse alla võetud 281 psühholoogia uurimusest sisaldasid vähemalt ühte statistilist viga. Umbes 15% juhtudest määras see uurimuse lõpptulemuse, enamikel juhtudel oleks see tinginud püstitatud hüpoteesi ümberlükkamise. Samas võib siiski märkida, et otseselt on andmeid oma karjääri jooksul võltsinud vaid murdosa teadlastest.   Rohkem kui 2000 Ameerika psühholoogi hulgas Leslie John'i ning tema kolleegide läbi viidud anonüümse küsitluse kohaselt tunnistas akadeemilist pettust umbes 1% teadlastest. Samas nentis 70%, et on andmete analüüsimisel mõningatest kitsaskohtadest vabanenud. Kaks aastat tagasi PloSOne'is avaldatud kõiki teadus-distsipliine käsitlenud Daniele Fanelli koonduurimus leidis, et andmeid on välja mõelnud, võltsinud või muutnud 1,9% vastanutest. 33,7% uuringutes osalenutest tunnistas, et ei ole täies mahus teadusliku meetodi head tava järginud.   Lisaks leidis uurimus, et 14,1% neist on oma elu jooksul kohanud andmeid võltsivaid kolleege ning 72% on näinud rakendatavat teisi küsitavaid praktikaid. Kõrgeimad olid vastavad näitajad meditsiini valdkonnas. Ent isegi kõikide teadusharude keskmine viitab, et pettusest teatamisel pakutav anonüümsuse garantii ei pruugi olla sellisel kujul praegu teadlaskonna jaoks piisav. Stapel'i juhtumi puhul oli Tilburgi ülikooli usaldusisikuks võltsimisest teatamisel rektor, kes võis paljudele reateadlastele liialt kaugeks figuuriks jääda.    Aususe tagamiseks tuleb tõenäoliselt kaaluda lihtsalt teadustöö läbipaistvuse suurendamist. Eelmisel nädalal ilmunud uurimuses leidsid Wicherts ja Bakker koos Dylan Molenaar'iga, et mida tõenäolisemalt kogutud andmete uuesti analüüsimine töörühmade tehtud järeldused ümber võib lükata, seda vähem altid teadlased originaal-andmeid jagama on. Samas vähendab läbipaistvust USA-s levinud eetika tavad, mis näevad sotsiaalteadustes ette pärast analüüsi kogutud andmete hävitamist, vältimaks vastuste konkreetsete isikutega sidumist.   Sellegipoolest nõuavad enamik teadusajakirjadest vajaduse korral ligipääsu ka uurimuse töötlemata andmetele. Uurimuse järelkontrollis rakendatakse sellist õigust siiski haruharva. Pigem uuritakse seal valdkonna ekspertide poolt analüüsi järjepidevust ning tulemuste usutavust. Võimalus, et säärane kontroll suudaks järjepidevatel valeandmetel põhinevat uurimust avastada, on imeväike. Siiski leidis Stapel'i juhtumit analüüsinud komisjon, et teadusajakirjad peaksid autoritelt nõudma katse toorandmete viieaastast säilitamist ning täpseid viiteid, kuidas soovi korral nendega tutvuda saaks.   Samal ajal uurivad aga Stapel'i juhtumisse haaratud ülikoolid, kas talle on võimalik kriminaalsüüdistust esitada. Tekitatud moraalne kahju on nii või teisiti hüvitamatu. Kuulsusjanust ning kõrgetest ootustest tingitud kontrolli alt väljunud unistuste hinnaks osutus neljateistkümne noore sotsiaalteadlase rikutud elukäik.        Loe lisaks: Diederik Stapel'i juhtumi vaheraport.Diederik Stapel'i avalik kiri. (hollandi keeles)Diederik Stapel'i kaasautorlusega artiklite loend.Joseph Simmons'i jt. uurimus.Daniele Fanelli koonduurimus.Jelte Wicherts'i, Marjan Bakker'i ja Dylan Molenaar'i uurimus. 
