Psüühika - tippsportlase Achilleuse kand
TÜ spordipsühholoogia teaduri Aave Hannuse kinnitusel võib sportlastele tippu jõudmisel takistuseks saada just oskamatus võistlusolukorras teadlikult tähelepanu juhtida ehk keskenduda. Tänapäeval tegelevad tippsportlased peale tehnika lihvimise ja füüsise treenimise ka psüühikatreeninguga.Aastakümneid on räägitud, et tippsportlaseks saamiseks peab tegema 10 aastat või 10 000 tundi mõtestatud ja sihipärast trenni. See puudutab motoorseid oskusi. Viimasel 15 aastal räägitakse ka, et väga oluline on sealjuures mõtestatud mäng lapsepõlves. Kõnekeeles nimetame seda hoovispordiks või vaba aja liikumiseks. Need on tegevused, mida lapsed algatavad ja kus nad kehtestavad ise reegleid, mitte täiskasvanu ei ütle, et nüüd teete nii. Näiteks mängivad rahvastepalli või kulli ja lõpetavad siis, kui tuju otsa saab, rääkis Aave Hannus ajakirjale Universitas Tartuensis.Viimase 15 aasta uuringu tulemused üle maailma viitavad, et tippsoorituse eelduseks on see, et 6.–12. eluaastani oleks lastel palju rohkem mõtestatud mängu ja vähem mõtestatud treeningut. 12.–15. eluaasta vahel algab spetsialiseerumine, kus mõtestatud treening ja mõtestatud mäng tasakaalustuvad ning tippsportlaseks kujunemine algab pärast 15. eluaastat. Sellistel tingimustel on šansid tippsporti jõuda suured. Last ei pea tingimata kolmeaastaselt trenni panema ja siis sundima teda kogu aeg sama spordialaga tegelema.Tartu ülikoolis alustasime selliste uurimustega hiljuti, tänavu kevadel valmis üks magistritöö, kus intervjueeriti detailselt seitset karjääri lõpetanud või lõpetavat Eesti ekspertsportlast ning uuriti, kui palju nad lapsena õues mängisid, aias töötasid, koolis käisid ja igasugu muid tegevus tegid. Seitsmest kolmel sportlasel ei olnud enne 12 eluaastat üldse mõtestatud treeninguid, mis viitab samuti sellele, et last ei pea kolmeaastaselt trenni viima.Seega – lastel võiks lasta rohkem omavahel mängida, selle asemel, et täita nende päevakava trennide ja muude huviringidega?Jah. Sealjuures on oluline, et laps saaks ise spordiala valida ning tal oleks võimalus koos eakaaslastega osaleda niisama meelepärases tegevuses. Öeldakse, et kuni 12. eluaastani on proovimise aastad. Struktureeritud trennis on lapsel palju lihtsalt seismist, ootamist, kuulamist ja jutustamist, mis tähendab, et lapse füüsiline koormus trennis ei ole tingimata nii suur, kui vanemad ehk loodavad.Kui vaadata viimase 50 aasta suundumusi, siis Euroopas on näha, et lapsed muutuvad ülekaalulisemaks, nende kehalised võimed langevad ja samas tegelevad nad rohkem organiseeritud spordiga. Varasemaga võrreldes lapsed eriti palju rohkem energiat ei tarbi. Põhjused, miks on rohkem ülekaalulisi ning kehvemate võimete ja oskustega lapsi, on mujal – nad liiguvad rohkem autoga kodust kooli, koolist trenni, trennist laulukoori ja sealt koju. Üldist normaalset füüsilist aktiivsust jääb väheks ja lapsel ei kujune võimekust, mis võimaldaks tal jõuda tippsporti.Kui lasta lastel rohkem niisama õues ringi joosta ning omi mänge mängida, siis kuidas on see seotud suurema tõenäosusega jõuda tulevikus tippsporti?Inimese üks oluline psühholoogiline vajadus on autonoomsuse ehk iseotsustamise vajadus. Mõtestatud mängu juures on tegu sisemiselt motiveeritud tegevusega, mida lapsed teevad ise, sest see on põnev, mitte sellepärast, et ema viib trenni. Lapsed kogevad seda, et muutuvad osavamaks ja kiiremaks ja see tegevus on nende jaoks iseenesest nauditav. Loe veel: Kuidas tippsportlaseks saada ja jääda? (UT)
