Lindude lennujuhtimispeensused on kasutatavad robootikateaduses
 Toimetas Laur Kanger Linnud teevad taeva all suurtel kiirustel lennates teinekord suisa kaelamurdvaid trikke. Ometi käib see kõik mängleva kergusega ning ühtegi ohtlikku kokkupõrgelt naljalt ette ei tule. Queenslandi ülikooli aju-uuringutega tegelevad teadlased on jõudnud jälile, et sellise osavuse taga on võime orienteeruda vastavalt sellele, kuidas nad tajuvad ümbritsevate objektide silme eest mööda kihutamise kiirust, vahendab Physorg.com.  Uuringuks treenisid teadlased viirpapagoisid lendama läbi seitsmemeetrise koridori. Seejärel tõmmati koridori seinetele erinevad paksude tumedate horsontaalsete ja vertikaalsete joonte kombinatsioonid. Samal ajal, kui linnud läbi koridori lendasid, filmiti nende lennutrajektoori.  Tuli välja, et linnud lendasid koridori keskel, kui kummalgi koridoriseinal olid täpselt ühesugused jooned ning seega oli silme eest mööda vuhisev pildirida tasakaalus. Küll aga hoidsid linnud rohkem ühe või teise seina ligi, kui nähtu oli tasakaalust väljas. Näiteks olid ühel seinal horisontaalsed, teisel aga püstised jooned.  Kui tunneli seintel olid horisontaalsed jooned, lendasid linnud kiiremini. Sellest järeldasid teadlased, et linnud kasutasid oma lennukiiruse reguleerimiseks just visuaalseid vihjeid. Kuna linnud lendasid koridorsi valdavalt horisontaalselt, siis mõjusid tealdaste hinnangul samasuunalised mööduvad objektid neile nõrkade teetähistena. Samas, kui seinal olevad vertikaalsed jooned, mis olid lennusuunaga risti, mõjusid tugevate juhtlõngadena.  Varem on samasugust lennukäitumist täheldatud mesilaste, kimalaste ja kärbeste puhul. Lindude puhul tõestati sama käitumismustrit esmakordselt.   Mida selle teadmisega nüüd aga peale hakata? Seda on suuresti võimalik üle kanda robootikasse. Ennekõike on teadlastel nägemissüsteemide konstrueerimisel abiks see teadmine, mis selgitab lindude lennukiirust, täpsust ja keerukust. Selle abil on võimalik luua lennuseadeldisi, mis saavad hakkama väga takistusterohkes keskkonnas.  Queenslandi ülikooli teadlaste uuring ilmus ajakirjas Current Biology.
