Londoni Kuninglik Selts avas arhiivid
Toimetas Jaan-Juhan OidermaaMaailma vanim teadusajakirjade väljaandmisele ning teaduse edendamisele pühendunud ühendus – Londoni Kuninglik Selts – otsustas eelmisel nädalal avada oma digitaalsed ajaloo arhiivid, kuhu on talletatud alates 1665. aastast avaldatud uurimused.   Juba 1660. aastal asutatud toonaseid teadlasi koondav Londoni Kuninglik Selts hakkas esimest teadusajakirja Philosophical Transactions of the Royal Society välja andma sellest kuus aastat hiljem. Teadusdistsipliinide arenedes jagunes ajakiri 1886. aastal kaheks: Philosophical Transactions of the Royal Society A hakkas keskenduma reaalteadustele, mil Philosophical Transactions of the Royal Society B kajastab bioloogiat ning selle kõrvalharusid.   Kokku võib arhiivi avatud osast ehk rohkem kui 70 aastat tagasi avaldatud 60 000 uurimuse seast leida mitmete toonaste suurmeeste pärle. Nii avaldas näiteks Isac Newton seal 1672. aastal oma kuulsa uurimuse “Uus teooria valgusest ja värvidest.“ Oma töös kirjeldab ta, et valge valgus on tegelikult mitmetest erinevatest kiirtest ning iga erinevat tüüpi kiir moodustab erineva spektrivärvi. Vanemates uurimustes peegeldub ka mitteametlikuma kirjaviisi tõttu autorite iseloom.   Kui Newton nimetab kokkuvõttes enda uurimust väga geniaalseks ja õpetlikuks, siis paarsada aastat hiljem avaldatud mõtisklustes eelistab muuhulgas elektrimootori avastanud Michael Faraday ennast kutsuda artiklite eessõnades „tagasihoidlikuks eksperimentaatoriks.“ Muuhulgas avaldas Transactions of the Royal Society ka Benjamin Franklin'i kuulsa tuulelohe katse, milles ta saatis tuulelohega äikesepilve siidnööri, mille otsas oli raske uksevõti. Elektromagnetismi uurimises paistavad veel silma Faraday artiklite seeria tema elektrialastest katsetustest, samuti James Clerk Maxwelli teooria dünaamilisest elektromagnetilisest väljast.   Paraku selgub, et enamik moodsama füüsika alastest uurimistööd, mis käsitlesid kas aatomifüüsikat, relatiivsust või kvantmehaanikat, on avaldatud teistes toonastes teadusajakirjades. Siiski leiab arhiivist nii Ernest Rutherfordi alfa-osakeste alaseid tähelepanekuid, kui ka kvantfüüsika ühe isa Paul Diraci uurimusi.   Uurimuste seas ei puudu ka Charles Darwini varajasemad tööd, mis käsitlevad hoopiski geoloogiat. Samuti võib märgata, kuidas bioloogia ning nende kõrvalharude fookus ajaloo vältel järjest teaduslikumaks muutub. Mil 19. sajandini olid valdavalt domineerivaks teemaks inimeste ning loomade väärarengute kirjeldused, hakkas sealt edasi nihkuma tööde fookus teadusliku meetodi rakendamise suunas.   Tutvu arhiiviga pikemalt SIIN.   
