Neuronid laenglevad samamoodi nii unes kui ärkvel
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Ajakirjas Current Biology ilmuvas uurimuses tõestasid saksa teadlased kirgaste unenägude nägijate abil, et unenägudes sooritavate tegevuste ajal aktiveeruvad täpselt samad ajuregioonid, mille neuronid hakkaksid laenglema ka ärkveloleku ajal sama tegevust sooritades.   Unenäod on uneteaduse üks paeluvamaid külgi, mis on samas inimeste meeli köitnud juba tuhandeid aastaid. Kuni eelmise sajandi keskpaigani piirdus nende ilmnemisele seletuse leidmine vaid filosoofiliste arutlustega. 1953. aastal avaldas Eugene Aserinsky revolutsioonilise uurimuse, milles näitas, et unenäod ilmnevad valdavalt REM-une staadiumis.   Sellest ajast saadik on uneteadus käsikäes ajutegevust jälgida võimaldavate seadmete arenguga jõudsalt edasi liikunud. Umbes sama kaua on üritatud konkreetsete ajuregioonide aktiviseerumist ning laenglevate neuronite- mustreid siduda ka parasjagu unes nähtavaga. Eksperimentaalselt on see osutunud üpris raskeks. Inimesed ei suuda reeglina enamasti oma unenägude kulgu kontrollida, rääkimata nende laboritingimustes teadvusevälisest mõjutamisest. Samal ajal unustavad inimesed harilikult pooled öösel nähtud unenägudest. Igal reeglil on erandeid.   Aeg-ajalt ilmnevates kirgastes unenägudes saavad inimesed teadlikuks, et nad parasjagu und näevad. Asjaolu teadvustamisel on võimalik oma unenäo üle kontroll haarata. Lisaks on pikaajalisema treeninguga võimalik šansse kirka unenäo kogemiseks kasvatada. See pakub teadlastele teadvuse uurimiseks uusi lähenemisviise. „Nende esile kutsumine ei ole samas katse läbiviija ega ka katsealuse kontrolli all. Antud uurimuses veetsime me öid lootes, et me saame piisavalt asjakohaseid andmeid. Väikese vedamisega läks see meil korda,“ sõnas uurimuse läbi viinud töörühma juht Michael Czisch ERR-le.   Interneti teel leitud kuuel katsealusel olid eksperimendi õnnestumise huvides enda kirgaste unenägude nägemiseks häälestamises pikaajalisemad kogemused. Uneteadlased palusid, et nad kord sellist unenägu kogedes rusikaid kümne sekundi vältel kokku pigistama hakkaks. „Meie tööhüpoteesi kohaselt oleks see pidanud esile kutsuma aju motoorkorteksi aktiveerumise,“ selgitas Czisch. Vähemalt vastutab selle üks alajaotustest, sensosomatoorne korteks liigutuste planeerimise ja nende täidesaatmise eest ärkvel olles. Lisaks on vastav seos unes käe liigutamise ning motoorkorteksi aktiveerumise vahel leitud hingamisraskusi põhjustavate haigustega patsiente uurides .   Nii see ka kahe katsealuse puhul, kes suutsid kirgast unenägu näha, juhtus. Lisaks traditsioonilisemale aju elektrilist tegevust mõõtvale EEG-le kinnitati mõõtmistulemusi ka fMRI (funktsionaalse magnetresonantstomograafia) ja NIRS'i (infrapunalähedane spektroskoopia) abil. Sensosomatoorne korteks aktiveerus täpselt sama moodi ka ärkvel olles, pelgalt rusikate kokkupigistamise peale mõeldes. Unenäo ning ärkveloleku ajal tehtud mõõtmisi kõrvutades selgus, et huvital kombel oli aktiveerunud ajuregiooni suurus und nähes tunduvalt väiksem.   Czisch annab nähtusele ka mitu erinevat võimalikku seletust. Ärkvel olles kaasnevad käe liigutamisega ka mitmed tagasiside protsessid, mis viivad laiema ajuregiooni aktiviseerumiseni. „Unenägudes on aga käe liigutamine märksa fokusseeritum tegevus. Võib isegi spekuleerida, et katsealused ei näe und käelihaste kokkutõmbumisest. Võib puududa ka tagasiside,“ selgitas neuroteadlane.   Uurimuse puuduseks on aga tõepoolest kirkaid unenägusid kogenud katsealuste vähesus. Kuigi läbiviidud katsed kinnitavad eelnevate hüpoteeside õigsust, on tegu pigem siiski juhtumiuuringutega. Töörühm ei välista ka, et ajutegevus võib kirgaste unenägude ajal erineda tavalistest REM-une ajal ilmnevate omast. Ühe, 2009. aastal ilmunud EEG'd kasutanud uurimuse kohaselt on ajulained kirgaste unenägude ajal veidi erinevad. „Üks viis seda antud olukorras kontrollida oleks paluda kirgaste unenägude nägijatel katsuda katset korrata tavalises unenäos,“ mõtiskles Czisch.   Töörühma uurimus ilmub 8. novembril ajakirjas Current Biology.   Mitmetes väljaannetes on kasutatud meetodit kirjeldatud kui järjekordset võimalust parasjagu unes nähtavate tegevuste teada saamiseks. Kui lisada see hiljuti demonstreeritud seadmele, mis võimaldab mõningal määral rekonstrueerida katsealuse poolt ettekujutatavaid pilte, siis kas üldine pilt on tõesti nii hea, kui tundub? Kas uneteaduses kasutatavate meetodite paradigma on tõesti muutumas? Seda on väga raske öelda. Ma arvan, et lähitulevikus rakendatakse unealastes uurimistöödes aina rohkem fMRI meetodeid. See võimaldab täpselt jälgida nii ajas kui ruumis toimuvat une vältel muutuvat ajutegevust ja neuronivõrgustike ümberorganiseerumist. Võrreldes ärkveloleku ajal rakendavate 'mõtete-lugemise' meetoditega jääb unenägude ajal toimuv müstilisemaks, kuna katsete kontrollimine, katsealuste tagasiside ja andmete hankimine on siiski tunduvalt raskem.   Ausalt öeldes ei oota ma, et ka ärkveloleku uurimise meetodikat käsitlev paradigma lähiajal palju muutuks. Psühhiaatriliste patsientide ajutegevuse kõrvutamine tervete kontrollgrupi liikmetega hästi määratletud ülesannetes jääb vähemalt esialgu kõige rohkem informatsiooni andvaks meetodiks. Fakt on, et ajutegevuse häirete puhul ei ole tegu järsu ajutegevuse muuutusega, vaid pigem vaevumärgatavate kõrvalekalletega.   Mida sa ise uurimuse puhul kõige tähtsamaks pead ning milline mõju sellel kogukonnale olla võib? Me tõestasime, et eksperimentaalselt on tõepoolest võimalik unenägudes toimuvat jälgida. Viimane võimaldab neuroteadlastel plaanida uusi huvitavaid eksperimente, mis uuriks unenägudes toimuvate nähtuste veidrust. Selleks tuleks uurida erinevate ajuregioonide vastastikmõju. Teiseks märksõnaks on kindlasti loovuse ning unenägude vaheline seos.   Viimaks arvan ma, et kirgaste unenägude nägijaid uurides võime me teadvuse kohta saada teada uusi ja ootamatuid külgi. Kirkas unenäos omandab magaja oma unenäos viibimisest meta-perspektiivi. See erineb nii vegetatiivses- ja koomaseisundis olevatest patsientidest, kui ka ravimite abil esile kutsutud teadvuse kaotusest nagu tuimestusest. Aju põhitegevus ei erine väga palju selle tavalisest olekust – tegu on ikkagi REM-unega.    
