Nais- ja meeshääled ning Steve Jobsi biograafia
 Esmaspäevast müügile jõudnud Steve  Jobsi biograafiast selgub, et mees lubanud kulutada elu viimase hingetõmbe  ja kogu kompanii 40 miljardilise kassa kuni viimase sendini telefoniturul  konkureeriva Androidi põrmustamiseks. Jobsi elust suurema viha põhjuseks  olla veendumus, et Google varastanud temalt telefoni idee. Tegemist  on paeluva teemaga, kuid piirdugem täna vaid paari pisikese palaga.  Kes usuvad vaimudesse, siis vaadake, ega kardinad hakka järgmise sõnumi  ajal ebamaiselt liikuma.  Steve Jobs töötas kuni viimase päevani  aktiivselt värske i-telefoni projektiga. Traditsiooniliseks saanud  tava kohaselt üllataski uus telefon maailma, pakkudes telefoniga kaasa inimkeeli  kõneleva abilise Siri. Siri võimekus kõne ära tunda ja käskija  soove täita ning küsimustele ilmast või lähedal asuvast kohvikust  inimkeeli vastata on rabanud pea kõiki sellega kokkupuutunuid. Mõned  nimetavad seda järgmiseks suureks revolutsiooniks, mis raputab põhjani  inimese ja arvuti vahelist suhtlemist. Jäägu ka see tuleviku teemaks.  Küll aga väärib täna märkimist  Androidi arendajate pakutav analoog nimega Iris. Iris on veel toorevõitu, aga tekitab proovijate  seas positiivset tunnustust õigel teel asumise pärast ja selle eest,  et nad on Siri mõttest inspireerituna kõigest kaheksa tunniga loonud  üllatavalt hästi toimiva lahenduse. Mis aga on veelgi intrigeerivam,  ilmneb kui lugeda sõna "Iris" tagurpidi.   Selle koha peal meenutaks vaid Steve  Jobsi intervjuud aastast 1994, milles ta pärast tsiteeringut Pablo  Picassolt, et "head kunstnikud kopeerivad, aga suured kunstnikud varastavad",  tõdeb kuivõrd häbitult on nad ise Apple'is alati häid ideid varastanud. Isegi Apple'i peadisainer Jonathan Ive oli  aeg-ajalt solvunud, kui peadirektor esitles avalikkusele mõnda  uut disaini oma ideena. Oma elu viimased päevad Google'i-raevus elanud  mees on muuhulgas korduvalt uhkustanud Xeroxilt varastatud graafilise  tarbijaliidese idee üle.  Kuid rääkides veel Sirist, mis  oskab vastata paljudele küsimustele, mida käib pilvearvutis elavalt  tehisintellekti vaimult pärimas, ei oska see õrna hääle ja vähemalt  USA turul naisekuvandiga küberfantoom vastata küsimusele oma soo kohta.  Siri soo-teema paistab teatud inimesi niivõrd erutavat, et seda käsitles  hiljuti CNN, kasutades muuhulgas ka sõna seksistlik.  Sest võiks ju hea tahtmise juures – olgu öeldud, et Ühendriikide  lõpututest juristidearmeest leiab sellist tahet kindlasti – seega  võiks tõstatata küsimuse, miks peab virtuaalne abiline olema tingimata  naissoost? Kas mitte sellepärast, et õrnemale soole näidata kätte  stereotüüpne teenindaja roll?  Õnneks on naise kuvandi ja ennekõike  siis naishääle kasutamise põhjus palju heatahtlikum. Esiteks olevat  enamusele kasutajatest meeldiva naishääle leidmine oluliselt lihtsam.  See tähendab, et naishääl mõjub üldiselt meeldivamalt kui meeshääl.  Võimalik, et taoline eelistus on meil saadud samal ajal koos emapiimaga.  Nagu näitab mitmeaastane kogemus näiteks hääljuhiseid andvate GPS  seadmetega, eelistatakse selles följetonilikult pereriide sünnitavas  teejuhiste andmise olukorras üllatavalt samuti naishäält. Seda siis  peale sakslaste, kes nõudsid Baieri mootoritöökojas valminud BMWdes  naishääle asendamist mehisemaga, kuna saksa mees polevat harjunud  naiselt käske saama. Või siis näägutavad Fraud kodus viimase  piiri peal, mida enam autos seoses turvavöö või paremale-vasakule  keeramisega kuulata ei suudeta. Teadlaste väitel olevat meeshääl  mõjusam käskude ja juhiste edastamiseks, asjaolu, mida võib märgata  näiteks metroodes. Tulles nüüd korraks veel Walter Isaacsoni  kirjutatud ja enne surma Steve Jobsi poolt heaks kiidetud ja mehest  vastuolusid tulvil inimese biograafia juurde tagasi, jääb õhku õigustatud  küsimus – kas audioraamatu formaadis peaks seda esitama nais- või  mees- või hoopiski sootu ja neutraalne tehnoloogiline hääl? Umbes  nagu Siri või Iris?
