Ka sisekõnel võib aktsent olla
 Toimetas Kirsikka Kurg    Vaikselt lugemise korral on meil sageli tunne, nagu hääldaksime ja räägiksime mõttes samamoodi nagu kõva häälega. Siiski on siiamaani vähe tõendeid selle kohta, kui palju sisekõne meenutab meie enda häält valjusti rääkides. Nüüd on Briti teadlased vähemalt ühes asjas selgusele jõudnud – sisemisel kõnel on sama aktsent nagu välisel.    Selle järelduseni jõudmiseks võrreldi Põhja- ja Lõuna-Inglismaalt pärit vabatahtlike lugemiskäitumise muutusi. Nimelt hääldavad nendest kahest piirkonnast pärit inimesed erinevalt näiteks täishääliku pikkust sõnas glass (eesti k klaas). Põhjapoolses aktsendis on vokaal lühike, lõunapoolses pikk.    Seda meeles pidades on võimalik luua erinevaid värsse, milles viimased sõnad kas riimuvad või mitte sõltuvalt tema piirkondlikust aktsendist. Kui rääkimise omapärad, näiteks aktsent, peegelduvad ka sisemises kõnes, peaks lugeja poolt tajutav ebakõla ehk riimi puudumine väljenduma ka silmaliigutuste muutuses. Kui aga sisekõne ei tuvasta selliseid dissonantse, peaksid inimese silmaliigutused lugedes olema sujuvad.    Uuringus osales 26 põlist briti inglise keele kõnelejat, 13 kummastki piirkonnast. Vabatahtlike silmaliigutused salvestati ja jälgiti, kui nad lugesid mõttes kolmerealisi luuletusi. Kahe esimese värsirea viimased sõnad oli valitud nii, et erinevate piirkondade vabatahtlikud hääldaksid neid erinevalt. Luuletuse viimane sõna aga kas riimus kahe eelmisega või mitte vastavalt sellele, kas lugeja oli pärit Põhja- või Lõuna-Inglismaalt.    Tulemused näitasid katkestust silmaliigutustes, kui sõna ei riimunud. Need muutused vabatahtlike lugemistegevuses klappisid hästi nende välisele kõnele omase aktsendiga.    Vaata veel: Inner Speech during Silent Reading Reflects the Reader's Regional Accent (Plos One) 
