Teleril ja arvutil on imikule halb mõju
 Evolutsioon on asjad nii korraldanud,  et enamik inimestest vanemaid armastab oma lapsi. Vähemalt mõnda  aega. Nii on liigi jätkumise jaoks kasulik. Vajaliku armastuse määra  pole täpselt paika pandud ja see varieerub nagu inimese keha pikkus  – osa saab vähe, enamik saab nagu enamik saab ja mõned kallistatakse  piltlikult öeldes surnuks.   Üheks armu vormiks on hoolitseda beebi  vaimse arengu pärast. Paraku pole siin lihtsat teed olemas, aga see  ei sega lubadustega kauplemast, sarnaselt näiteks dieedipidamistele.  Heade lahenduste puudumisest kõneleb igatsus uute lahenduste, retseptide  ja mõtteliste dieetide järele, mis jutustab samal ajal juba proovitud  viiside ebatõhususest. Taolises olukorras tuleb appi natukene müstilise,  kuid enamuses edumeelsuse looriga kaetud tehnoloogia.   On ju viimaste aastate jooksul poelettidele  ja veebiruumi ilmunud arvukalt tehnoloogiaga põimunud beebi aju arengule  uut hoogu lubavaid programme ja seadmeid. Lapsepuhkusel vanemad istuvad  tihti koos imikuga internetisessioonis, sest uuest meediast võib pudeneda  kasulikke stiimuleid ka lapse kiiremaks edutamiseks nuti-põlvkonna  liikmeks. Ideid ja näiteid leiab kindlasti veel juurde, aga kahjuks  võib see kõik osutuda karuteeneks.  Ameerika Lastearstide Akadeemia tõdeb  (pdf) üha kogunevate tõendite valguses, et taustal  mängiv meedia, isegi kui see peaks olema imikule või väikelapsele  mõeldud hariva ja arendavana, on tõenäoliselt negatiivse mõjuga  ning tänaseks pole teada ühtegi eriprogrammide kasulikkust kinnitavat  tõendit. Eriti puudutab see kuni kahe-aastaseid lapsi.  Põhjendused positiivse puudumise ja  negatiivse olemasolu kohta on järgmised. Väikelaps ei saa ekraanil  toimuvast aru, mistõttu ei saa see olla kuidagi hariv. Teiseks mõjub  valgust kumav ja liikuv ekraan tähelepanu segava mürana, mis häirib  lihtsamatele tegevustele ning mängule keskendumist ja nende kaudu õppimist.  Parem on lasta lastel tegutseda täiesti omaette, kuna nad on pisikesed  probleemilahendajad ja siin on parem kui segavaid tegureid on vähem.  Omamoodi ohu allikaks on magamistoas  vilkuv ekraan, sest magamistoast on saanud kaasaegne meediaruum. Kuigi  mõnes peres jääb beebi ekraanikumas isegi kergemini magama, kinnitavad  uuringud, et probleemid saabuvad mõni aeg hiljem unehäirete vormis.  Tabatavalt loogiline on seegi, et meedia muudab vanemad tummadeks. See  tähendab, et meedia tarbimise ajal vanemad lapsega ei räägi, kuid  see on oluline tegevus lapse keeleliseks arenguks.  Nüüd peakski arvestama meediaseadmete  rohkust kodudes ja seda, et hiljutiste andmete valguses möödub täiskasvanud ameeriklaste  päevast enam kui 8 tundi erinevate ekraanide ees. USA täiskasvanu  veedab keskmiselt 5 tundi teleka ekraani, kaks ja pool tundi arvuti  monitori, umbes pool tundi mobiiltelefoni pisikest ekraani vaadates  ja ülejäänud kaheksa ja poole tunni kokku saamiseks vajalikud minutid  kuluvad kõikvõimalike muude ekraanide ees. Tõenäoliselt on tegemist  sarnaste andmetega kõikide arenenud riikide jaoks, see tähendab, et  inimesed veedavad pool vabast ajast ekraanidega suheldes. Järelikult  on ekraanikuma, olgu kas passiivse tausta või aktiivse sekkumisevahendina  kaasaegse pisipere elukeskkonna lahutamatu osa.   Arvestades kaasaegse meedia sisu ja  selle tarbimistrende on tõenäoline, et pediaatrite tähelepanekule  reageeritakse ebaterve paanikaga. Võimalik, et järgneva reaktsiooni  kaudu saab aimu, kelle esimesed eluaastad on veedetud teleka või arvuti  ees.
