Vampiirtähtede noorusiga on petlik
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Winsconsini ülikooli astronoomide vaatluste kohaselt käituvad 'sinisteks hulkuriteks' kutsutavad tähed kosmiliste vampiiridena, imedes gravitatsiooni abil enda läheduses tiirlevatelt kaaslastelt oma eluea pikendamiseks ning segamatult edasi säramiseks hädavajalikku vesinikkütust.   Üldisel juhul määrab tähtede elukäigu selle mass. Lihtsa reegli kohaselt põletavad massiivsemad tähed enda kütuse tunduvalt kiiremini ära kui väiksemad. See on taevalaotusel eredamalt säramise hind. Peajadast lahkumisel ootab suuremaid tähti harilikult suurejooneline lõpp – supernoovana plahvatamine. Umbes 60 aastat tagasi, 1953. aastal avastasid astronoomid aga täheklassi, mis särasid oma vanusest hoolimata sama intensiivselt kui enda nooruspäevil, jätkates peajada tähe elu.   Samal ajal kui 'sinised hulkurid' endiselt eredalt põledes universumi oma sinaka valgusega üle kallasid, hakkasid samas täheparves pea samal ajal tekkinud tähed juba kuhtuma. Midagi ei olnud päris õige. Järgnenud kümnendite jooksul kaaluti nähtuse seletamiseks mitmeid erinevaid võimalusi. Arvati isegi, et tegu võib olla teistest läheduses asuvatest täheparvedest pärit hulkuritega. Viimaks jäid sõelale siiski seletused, mille kohaselt pidid tähed kusagilt lisakütust saama. Enim soositi variante, kus kaks tähte omavahel põrkuvad või tegu on lihtsa kannibalismi aktiga.   Aaron Geller ja Robert Mathieu võtsid tõe väljaselgitamiseks vaatluse alla avatud täheparves NGC 188 asuvad 21 hulkurit. Duo hakkas tähtede spektris otsima vaevumärgatavaid muutusi. Just nagu planeetide otsimisel tekitaksid tähe nähtamatuks jäävad kaaslased selle liikumiskiiruses oma gravitatsioonivälja läbi muutusi. Maal vaadeldav spekter satub Doppleri efekti tõttu nihkesse, sõltuvalt, kus tähe kaaslane parasjagu asub. Selgus, et 16 hulkurit moodustasid mingi nähtamatu objektiga kaksiksüsteemi, mille tiirlemisperiood jäi vahemikku 100-3000 päeva.   Viimase alusel sai ka hinnata, kui massiivsed nende kaaslased olla võivad. Enamikel juhtudel näitasid arvutused, et nende mass peaks jääma poole Päikese massi piirimaile. Teadlastepaarile osutus see ootamatult mugavaks. Eelnevatel aastatel oli koostatud mitmeid mudeleid, mis analüüsisid, mis massivahetuse järel tekkima peaks. Juhul, kui 'sinine hulkur' tõepoolest kosmiline vampiir oleks, peab selle kaaslasest alles jääma hapniku -ja süsinikurikas pool Päikese massi kaaluv valge kääbus. Just nagu vaatlused näitasid.   Tähtede kokkupõrkel või nende ühinemisel oleks hulkuri kaaslane sellest vähemalt kaks korda raskem. Samuti oleks sellisel juhul võimalik näha ka tähte ennast, mitte pelgalt selle poolt tekitavaid mõjutusi. Kannibalismiteooriat toetab ka asjaolu, et kolmes kaksiksüsteemis tiirlevad hulkurid ning selle ohvrid teineteise ümber ringikujulisel orbiidil. Sama ennustab ka teooria. Ülejäänud süsteeme mõjutab aga tõenäoliselt mingisugune kolmas keha, mis säärase orbiidi kujunemist takistab.   Samas ei pruugi kõik 'sinised hulkurid' siiski vampiirid olla. Statistika kohaselt võis 15% juhtudest hiidtäht saada uut kütust kolmiksüsteemis toimunud tähtede ühinemise läbi. Esimesest võimalust ehk kannibalismiteooriat on aga võimalik ka vaatuslikult kontrollida. Kõigi eelduste kohaselt peaks Gellet ning Mathieu saama Hubble'i kosmoseteleskoobi vaatlusaega järgmisel aastal. Viimase abil peaks olema UV-spektriosas võimalik näha, kas hulkur tõepoolest oma kaaslase materjali endasse imeb.   Ent isegi sellisel juhul on pikendatud noorus petlik, vampiir vajab enda elus hoidmiseks enda toitumisprotsessi tõttu järjest suureneva massi tõttu järjest rohkem lisakütust. Lõpp saabub igaljuhul.   Teadlastepaari uurimus ilmub 20. oktoobril ajakirjas Nature. 
