Süsiniknanotorud jäljendavad elevandi londilihaseid
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Teadlased on suutnud leida lihtsa ning robustse viisi süsiniknanotorudest kunstlihaste tootmiseks, mida kasutades on võimalik pöörlema panna struktuurist sadu korda raskemaid labasid, pakkudes võimalust elektri- mootorite miniaturiseerimiseks ning teiste mikromehhanismide konstrueerimiseks.   Süsinik on materjaliteadlaste ning nanotehnoloogide jaoks ilmselt üks universumi hinnatumaid elemente. Selle erivormid, allotroobid, nagu grafeen või süsiniknanotorud võimaldavad oma eeskujuliku mehaanilise tugevuse ning elektri- ja soojusjuhtivuse tõttu luua teiste elementide puhul võimatuna näivate omadustega konstruktsioone. Nii kogus alles mõni nädal tagasi veebikeskkondades populaarsust videolõik, kus süsiniknanotorusid kasutati täiusliku, neid nähtamatuks muutva miraaži tekitamiseks.   Seadme prototüübi ehitanud töörühma üks juhtivteadlastest Ray Baughman on aga samal ajal suutnud nanotorude võimalikke rakendusalasid laiendada ka teises suunas. Nimelt on teadlased juba tükk aega üritanud ehitada mikro- skaalal kunstlikke lihaseid, mis võimaldaksid esile kutsuda ka pöördliikumist, nagu teeb see elevandilont või inimese keel. Harilikult kasutatakse selleks elektrivoolu mõjul kokkutõmbuvaid polümeere või sültjaid süsinikaerogeele. Viimaste jõudlus on samas praktilisteks rakendusteks enamasti liiga väike olnud.   „Me suutsime aga konstrueerida kunstlihased, mis suudavad oma massiühiku kohta teha pea sama palju tööd kui näiteks hiiglaslikud elektrimootorid,“ tutvustas Baughman ERR-le oma uurimust.  Loodud tehislihased koosnevad üldjoontes süsiniknanotorude kedrusest, seda tasakaalustavast vastaselektroodist, elektrolüüdist nagu soolveest ning patareist. Lihtsa ehituse tõttu on võimalik neid toota massiliselt. Nii suudab materjaliteadlase hinnangul nende ketramismasin toota mõne päeva jooksul umbes kilomeetri jagu lihaste ehitamiseks vajalikke viie mikromeetrise läbimõõduga nanotorudest koosnevaid kiude.   Seejuures võimaldab Baughman'i töörühma lähenemisviis ehitada senisest umbes tuhat korda efektiivsemaid lihaseid. Nii suutsid need 6 cm pikkuse mootori puhul 1,2 sekundi jooksul panna pöörlema sellest veidi üle 2000 korra raskema tiivikulaba  kiirusega kuni 590 pööret minutis. „Seega on võimalik ühe millimeetri nanotorustruktuuri kohta pöörata selle külge aheldatud laba 250 kraadi võrra (pea ¾ täispööret),“ sõnas Baughman. Maksimaalselt on võimalik hetkel tema laboris kedrata kuni 12 cm pikkusi kiude.    Meetod toimib, kuna nanokiud on kedratud vedrukujuliselt. Kui lihas vooluvõrku ühendada, hakkab süsinikkedruse elektrilaeng kasvama. Viimase tulemusel liiguvad elektrolüüdist ioonid laengu neutraalseks muutmiseks nanotoru- struktuuri sisse, mille tõttu kedruse ruumala kasvab. See omakorda põhjustab selle kokkutõmbumist ning ka pöördliikumist. „Samasugust mehhanismi võib täheldada näiteks vedru venitamisel,“ selgitas Baughman.   Esimestes praktilistes rakendustes on võimalik lähenemisviisi kasutada näiteks tihti ravimitööstuse laborites leida võivate vedelike segamiseks kasutavate mikrokiipide konstrueerimisel. „Seda oleks kõige lihtsam kaubaartikliks muuta,“ mõtiskles materjaliteadlane. Samuti on nad ehitanud viimase demonstreerimiseks ka prototüübi. Praegu kasutatakse mikroskoopiliste vedelike koguste segamiseks suuremat sorti pumpade süsteemi. Veidi pikemas perspektiivis loodab töörühm meetodit rakendada ka näiteks mikromehhanismide liikuma panemiseks.    Töörühma uurimus ilmus 14. oktoobril ajakirjas Science. 
