Arktika osooniauk oli ajaloo suurim
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Aasta alguses põhjapooluse lähedastes regioonides registreeritud rekordiline osoonikihi hõrenemine oli tingitud ülaatmosfääri pikaajalistest madalatest temperatuuridest ning ebaharilikult tugevatest tuultest, mis võimendasid juba stratosfääris olevate osooni lagundavate keemiliste ühendite mõju.   Stratosfääri ülaosas laiuv osoonikiht kaitseb Maad kahjuliku UV-kiirguse eest, mis tekitab inimestel nii päikesepõletusi, kui ka nahavähki. Selle paksuses esineb sõltuvalt atmosfääri temperatuurist hooajalisi kõikumisi. 1980. aastate keskpaigaks muutus aga osooni lagundavate broomi ja kloori sisaldavate keemiliste ühendite kontsentratsioon atmosfääris inimtegevuse tõttu nii suureks, et Antarktika kohal vaadeldi esimese osooniaugu moodustumist. Alates sellest on teadlased selle ulatust igal aastal kaardistanud.   Lisaks sellele on atmosfääriteadlased arutanud ka samalaadse osooniaugu ilmnemise võimalikkust ka põhjapooluse lähedastes piirkondades. Mil Antartika manner on asustamata, elab samadel laiuskraadidel põhjapoolkeral hinnanguliselt 700 miljonit inimest. Seni on ekstreemsematel juhtudel Antarktika kohal hävinenud kuni ligikaudu 70% osooni molekulidest, mille suhteline sisaldus atmosfääris on siiski mõne kuuga  normi piiridesse taastunud. Põhjapoolkeral on olnud hooajaline kõikumine tunduvalt väiksem, vähemalt seni.   Veebruari lõpuks ulatus põhjapoolkera osooniauk Mongoolia põhjaosani, haarates samal ajal enda alla ka osa suure osa Gröönimaast. Kuu aega hiljem kattis see Põhja-Euroopa. Kuigi mõningates  Euroopa ning Venemaa vaatlusjaamades mõõdeti kõrgendatud ka UV-B kiirguse taset, pole selge, kas see kujutas inimestele märgatavat ohtu. Teadlaste hinnangul oli erakordselt suure ulatusega osooniauk põhjustatud keskmisest kuu aega pikemalt kestnud külmaperioodist, mille tekitas tõenäoliselt harilikust tugevam Arktikat ümbritsev polaartuultekeeris.   Osooniosakeste arvu hulk atmosfääris selle (paremal) ja eelmise (vasakul) aasta märtsis. OMI/Aura/NASA Nimelt on atmosfääris leiduv osoonihulk ranges sõltuvuses selle temperatuuriga, kuna kloori sisaldavad ühendid muutuvad reageerimisaltimaks just madalamatel temperatuuridel. Kuigi käesoleval aastal ei löödud Arktikas uusi külmarekordeid, kestis külmaperiood eelmise aasta detsembrist kuni selle aasta aprillini, mida pole kunagi varem ajaloos registreeritud. Seega ei saa keskmisest tunduvalt hõredama osoonikihi ilmnemist tulevikus välistada. Eelnevatest aastatest kauem püsis ebahariliku ilmastiku tõttu osooniauk sellel aastal ka Antarktika kohal.   Positiivsema noodina keelati probleemi peapõhjuseks olevate kloori, fluori ja broomi sisaldavate aerosoolide ühendite kasutamine juba 1987. aastal. Paraku võivad juba atmosfääri paisatud osakesed püsida selle ülaosas veel aastaid. Ennustatakse, et osoonikihi paksus jõuab taas tööstusrevolutsiooni-eelse tasemeni sajandi keskpaigaks.    Uurimus ilmus 2. oktoobril ajakirjas Nature.  
