Kui mäng ei ole päris tavaline mäng
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Kodanikuteaduse ühe uue etalonina on sajad mängijad aidanud interaktiivse mängu Foldit raames leida teadlastel lahenduse rohkem kui kümnendi virolooge vaevanud probleemile, mis võib aidata kaasa HIV-sarnastele haigustele universaalravi leidmiseks.   Kusagil Suurbritannias istub arvuti taga tumedapäine varajases keskeas 'mimi' pseudonüümi taha peituv naisterahvas. Ta teeb hiireklõpsu. Järgnenud südmusteaheleas viib see kollektiivse saavutusena kaudselt tema võistkonna 'Foldit Contenders Group'i võiduni. Mõne päeva pärast leiab tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvas Washingtoni ülikooli Baker'i laboratooriumis Firas Khatib mängu käigus esitatud lahenduste põhjal aastaid virolooge kummitanud küsimusele vastuse.   Khatibi uurimustöö avaldatakse maineka ajakirja Nature poolt hallatava struktuur -ja molekulaarbioloogia valdkonnas toimuvaid arenguid kajastava väljaande veergudel. Seda ei juhtu just igapäev. Samas ei ole interaktiivse mängukeskkonna Foldit näol tegu just kõige tavalisema mänguga. Selles painutavad, väänavad, raputavad ja sikutavad osalised erinevaid valke, pikki aminohapetest koosnevaid eluks hädavajalikke ketikesi. Selleks ei pea olema doktorikraadiga teadlane. Piisab, kui olla inimene, just nagu 'mimi.'   Foldit sündis kolm aastat tagasi, kui oma arvutusvõimsust Rosetta programmi raames võimalike valgustruktuuride leidmiseks jagavad vabatahtlikud soovisid keskkonda, kus nad saaksid ise proteiinidega mängida. Uue  tuule tiibadesse sai see eelmisel aastal. Üks projekti eestvedajatest Washingtoni ülikooli Mänguteaduste keskuse loov- direktor Seth Cooper otsustas kontrollida, kui edukalt mängijad võrreldes arvutiprogrammiga on. Tulemused ei olnud just ootuspärased. Kümnest lahendada olevast puslest edestasid mängijad arvutit viiel korral(!), jäädes kolmel juhul viiki.   Hoolimata puhtast arvutusvõimsuse üleolekust ei ole arvutid ruumilist mõtlemist nõudvates ülesannetes inimestest tihti paremad. Lisaks kasutavad arvutid enamasti üles-alla loogikat, juhindudes etteantud mallidest, mis vähendab nende paindlikust. Inimesed seevastu toetuvad tihedamini induktsioonile ehk üksikute juhtumite põhjal üldiste lahendamisseoste leidmisele või veelgi tihedamini abduktsioonile. Jooksvalt lahenduste leidmisele eelnevate kogemuste põhjal. Viimane on lisaks ruumilisele mõtlemisele Foldit'is elutähtis.   Nimelt on proteiinid ühed looduse suursaavutustest. Pikad aminohapete ketid võivad ennast kokku voltida äärmiselt pisikesteks tükikesteks, tehes silmad ette ükskõik millisele igapäevaelus kohatavale origamile. Enamikel juhtudel järgivad valgud energiamiinimumi printsiipi võttes kuju, mille säilitamine nõuab kõige vähem energiat. Struktuuri kuju omakorda määrab aga proteiinide omadused, mistõttu on see enamike teadlaste jaoks näiteks viiruste tegevuse saboteerimiseks justkui Püha Graal.   Tegu on ühe viisiga, kuidas panna piir raskesti ravitavatele haigustele nagu HIV. Viimase lähisugulaseks on Mason-Pfizer ahviviirus (M-PMV). Haiguse lõppstaadiumis hävitab see kandja immuunsussüsteemi. Mõlemal viirusel on aga sama Achilleuse kand. Säärased viirused sünteesivad korraga suure osa oma proteiinidest ühe pika ketina valmis. Toimima hakkamiseks tuleb need lahti lõigata, milleks kasutavad need 'kääriensüümi' – proteaasi. Seega piisaks viiruse kahjutuks muutmiseks proteaasi rivist välja löömisest.    Just nagu iga kääripaar, on neil kaks poolt, mis kääridena funktsioneerimiseks ühenduma peavad. Kui teadlased teaksid, kus ühenduspunkt on, saaksid nad selle rikkumiseks luua vastava ravimi. Viirus oleks seejärel justkui mehaanik, kes on oma tööriistakohvri võtme kaotanud. Kääriensüümi täpset kuju on arvestatav osa kogukonnast üritanud leida seega rohkem kui kümme aastat. Siin tuleb mängu Foldit. Khatib koos oma Poola kolleegi Mariusz Jaskolski'ga algatas kolm nädalat kestva võistluse.   Algmaterjalina anti mängijatele terve rida eelnevalt Rosetta programmi poolt välja valitud potentsiaalse lahenduseni viivaid algstruktuure. Ligikaudu 600 mängijat 41 võistkonnast saatsid nende põhjal järgnevate nädalate jooksul teadlasterühmale 1,25 miljonit lahendust. Pärast mõningast tööd suutsid  molekulaarteadlased kitsendada lahenduste- ringi 5000-ni. Lõplikuks kontrolliks võrdles töörühm 'molekulaarasendus (MR) tehnikaga' loodud mudeleid röntgeniga viiruse kristallstruktuuri kohta kogutud andmetega. 'Mimi' ning tema võistkonna lahendus oli peaaegu ideaalne – energiamiinimumile omaselt oli loodud valk peaaegu kerajas.   Sealt edasi oli uurimuse avaldamise ning proteiini lõpliku kuju tuletamiseni vaid loetud sammud. Uurimustöö autorite hulgas märgitakse ära ka muidu enamasti teadlastekollektiivile omaselt ka 'Foldit Contenders Group,' kui ka nende põhiline rivaal - 'Foldit Void Crushers Group.' Täisnimedega autorite nimistu ei oleks arvatavasti ühele leheküljele ära mahtunud. Edasiste arengute käigus võib mänguline kodanikuteadus viia veelgi suuremate läbimurreteni.  Huvi on olemas. Kahe päeva vältel pärast uurimuse avaldamist olid mõningad Foldit'i funktsioonid serveri ülekoormuse tõttu häiritud.   Töörühma uurimus ilmus 18. septembril ajakirjas Nature Structural & Molecular Biology. Tutvu ka Foldit programmiga. 
