Rootsist leitud kiviaegne matmispaik paneb arheolooge kukalt kratsima
 Toimetas Laur Kanger Rootsi arheoloogid leidsid Kesk-Rootsis Motala linnakeses Kanaljordenis asuva kunagise järve põhjast kiviaegse matmiskoha. Leiu teeb eriliseks tõsiasi, et osa kolpadest, mis maa seest välja tulid, olid torgatud puust orade otsa. Kuna varem pole kuskil sellisest rituaalist tõendeid leitud, on nüüd arheoloogidel kõvasti peamurdmist, miks 8000 aasta eest nii toimiti, vahendab History.com.  Väljakaevamisi juhtinud arheoloog Fredrik Hallgren ütles, et kunagine järveke oli ilmselt koht mitmesuguste rituaalide läbi viimiseks. 11 pealuud, mille seas oli nii meeste, naiste kui laste omi, tuli välja 8000 aasta eest järve rajatud kividega vooderdatud matmispaigast. Ühtlasi leiti järvepõhjast ka rohkelt loomaluid ning tööriistu, mis tehtud luust, kivist ja hirvesarvedest.  Leitud pealuudest kahte oli torgatud puust ora. Ork oli sisse lükatud kolju alumises osas olevast avausest. Mitmel teisel leitud kolbal olid aga jäljed, mis andsid tunnistust sellest, et ka nendega oli samuti toimitud. Ühe naise pealuu sisse oli aga pandud teise naise oimuluu. Hallgreni hinnangul võisid need naised olla omavahel lähedased sugulased, näiteks ema ja tütar. Täpsemat selgust loodetakse DNA-analüüsidest.  Kas omad või võõrad? Väljakaevamistel tegutsevad arheoloogid on ühel nõul, et kolpi on nii töödeldud mingisuguse rituaali läbi viimiseks. Seni pole aga selge, kas tegemist oli näiteks ümbermatmise käigus kasutatud rituaaliga. Hallgreni hinnangul võidi kasutada puuorke selleks, et rituaali läbiviimisel kolpasid paremini nähtavale tuua. Ühel orgil oli teritatud ots, mis laseb arheoloogidel oletada, et see oli rituaali käigus maasse torgatud. Võimalik, et see torgati ka süte sisse, sest teritatud otsal on tule jälgi. Rituaali lõpuks pandi pealuud aga viimsesse puhkepaika järve põhjas.  Teine hüpotees on, et kolbad kuulusid lahingus tapetud vaenlastele, mitte kallitele omastele, keda kaks korda maeti. Näiteks võisid kiviaegsed sõdalased kanda vaenlase pead lahingutrofeedena sel moel koju. “Väävli ja strontsiumi isotoobid luudes annavad ilmselt selgust, kas luud kuulusid kohalikele või kuksilt kaugemalt tulnutele. DNA analüüs näitab aga, kas tegemist oli sugulastega või võõrastega, “ ütles Hallgren.  Hallgren on jõudnud koos kolleegidega veendumusele, et kiviaegsed inimesed, kelle säilmed nüüd päevavalgele on tulnud, tegelesid sealsetes metsades jahtimise ja korilusega. Samuti olid nad usinad kalamehed. Tõenäoliselt liikusid nad vastavalt aastaajale suve ja talvelaagrite vahel. Nende luudes esinevad lämmastiku ja süsiniku isotoobid näitavad, et kala moodustas nende menüüst väga olulise osa. Piirkonnast leitud loomaluud näitavad, et toidulaualt ei puudunud ka metssead, hirved, pruunkarud ja põdrad.   Kanaljorden oli sellele seltskonnale aga suure tõenäosusega koht pühade riituste läbi viimiseks.  Hallgreni hinnangul võisid need kütid ja korilased elada küll piirkonna metsades hajutatult, kuid teatud perioodide tagant koguneti Kanaljordenis, et koos kala püüda ja tähtsaid koosolekuid pidada. Näiteks peeti pulmi, toodi ohvreid ja maeti lahkunuid. Vaata galeriid väljakaevamistest ja sealt kogutud leidudest.
