Kirjutusmasina elujõust
Tehnoloogia omaks võtmises võib täheldada iseloomulikke ajalaineid. Paistab, et ühe tehnoloogilise inimvõime võimendaja täielikuks omaks võtmiseks kulub umbes 30 aastat, ehk enam-vähem üks pikemat sorti põlvkond. Tehnoloogiaga harjumist võib vaadata kui omapärast põlvkondade erinevuse orientiiri.   Võtkem näiteks inimkonna kogemus kirjutusmasina omaks võtmisel. Umbes 30 aastaga sai see selgeks, ja siis saabus arvuti, mille omaks võtmine kirjutusmasinate kasutajate seas oli vaevalisem kui pealekasvanud põlvkonnal. Viimase mõnekümne aastaga on pea terve maailm, või õigemini täiskasvanud elanikkond harjunud kasutama arvutit, aga neil on mõningaid raskusi mobiilsete seadmete omaks võtmisega. Taas kord on jaol kasvav põlvkond, kelle kohanemisvõimet minivahenditele kinnitab mõnede tähelepanekute järgi tänu pidevale SMSitamisele ja pihuseadme kasutamisele pöidla kuju muutumine.   Paraku ei soovi kirjutusmasin mitte kõikjal saatusele alla vanduda. Vajalik elustav energia tuli üllatavalt suunalt. Viimase mõistmiseks on vaja vastata küsimusele: mida peetakse Briti Kuningriigi ajalooliselt kõige märkimisväärsemaks ekspordiartikliks? Vastus peitub sõnas "tsiviilteenistuja", kelle püssirohulõhnatute armeedega varustati kõik impeeriumi kolooniad. Täpsemalt sai tsiviilteenistujate tava alguse Ida-India Kompaniist, kus selle ameti pidajaid nimetati lihtsalt kirjutajateks. Kirjutajad genereerisid virnade viisi pabereid ja sellest ju piisab pabereid paberitega võrdleva ja sellest aruandeid sünnitava bürokraatiamasina kestvaks käimatõmbamiseks. Mis ongi vastuseks esitatud küsimusele.   Pool sajandit India iseseisvust on mõjunud sealsele bürokraatiale õitsenguliselt, sest ajal, kui mujal maailmas hakkasid paljud paberdokumendid esmalt asenduma elektrooniliste dokumentidega, et seejärel tarbetu kordamiste ilmsiks tulekul oluliselt kokku tõmbuda, on Indias kombeks virnade suurused nööriga kokkuseotud pabermäed, mida saadab tänaseni julgustav kirjutusmasinate kakofoonia. Mitmed India osariigid nõuavad tänaseni riigiametnikelt kirjutusmasina kasutamise oskuse tunnistust.   kirjutusmasin hoiab elus bürokraatiat, mis annab leiba suurele osale elanikkonnast, kelle liikmed hoiavad omakorda elus kirjutusmasinaid. Kuuluvad ju kirjutusmasinate kultuuri juurde trükitehnika koolid, masinate valmistamise, müügi ja remondi ettevõtlus, rääkimata musta koopiapaberi ja korrektorlindiga varustamisest. Vanem põlvkond eelistab kirjutusmasinaid seetõttu, et teisiti nad ei oska. Pealegi kuulub kirjutusmasina omamine nende mälupildis oluliste staatussümbolite hulka. Sest lisaks kõrgele hinnale pidi veel mõnikümmend aastat tagasi ootama pool aastat masina ostmise järjekorras.   Nooremal bürokraatia pealekasvul aga napib tavaliselt raha arvuti soetamiseks. Ja kuna bürokraatlik ebaefektiivsus raiskab raha palkade asemel iseendale, siis pole kirjutusmasinate rikkuse tõttu kadumise hirmudeks olnud põhjust. Pealegi omab kirjutusmasin veel ühte olulist eelist arvuti ees – saab see vanamoodne masin ju hakkama ilma elektrita.   Kuid loojak paistab järele jõudvat ka India kirjutusmasinatööstusele.  Eelmisel aastal võeti näiteks India majandust iseloomustavast majandusindeksist kirjutusmasinate äri komponent välja. Ning sealne suurim kirjutusmasinate valmistaja otsustas edaspidi keskenduda jääkappide tootmisele.   kirjutusmasina surmast on siiski vara rääkida, isegi kui mõned võtavad vabaduse selle matmiseks. Lõppegu tänane kirjutusmasina mälestamine kaasaegse ameerika kirjaniku Cormac McArthy looga. Omapäraselt helge kuid raskeloomulise kirjanduse viljeleja on kirjutanud tähti toksides ja korrektuurilinti kasutades rea vägevaid romaane, millest laiadele massidele on vahest kättesaadavaim filmiks muudetud "No Country For Old Men". Vana kooli meestele kadu ette kuulutava filmi looja pani oma kirjutusmasina heategevusoksjonile ja teenis sellega umbes 2,5 miljonit krooni. Seejärel siirdus mees aga poodi ja ostis endale mõnekümne dollari eest uue kirjutusmasina.
