Neandertallaste kohtingud inimestega ei olnud väga produktiivsed
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Tänu viimaks eelmisel aastal lõpetatud neandertallaste genoomi järjestamisele võimalikuks saanud inimeste ja neandertallaste DNA-d võrdlev analüüs viitab, et kahe liigi paaritumisaktid ei olnud tõenäoliselt eriti sagedased või olid nende järglased enamasti viljastusvõimetud.   Teadlased on varajaste inimeste eluviiside ning nende leviku üle juba kümneid aastaid vaielnud. Enamik fossiilidest soosivad siiski mudeleid, mille kohaselt pärinevad kõik inimesed erinevatel ajajärkudel Aafrikast väljarännanud inimgruppidest, kes asendasid järkjärguliselt kõik teised samal ajastul elanud hominiidid nagu Denisova inimesed või neandertallased. Ekstreemsemate mudelite kohaselt ei paaritunud liikide esindajad kordagi või nende suhetest ei sündinud viljastusvõimelisi järeltulijaid.   Vaidlusaluse küsimuse fookus nihkus aga eelmisel aastal, kui järjestati viimaks neandertallaste genoom. Viimase kõrvutamisel inimeste pärilikkusematerjaliga selgus, et kõikide väljaspool Aafrikat elavate inimeste DNA-koodist on 1-4% pärit just neandertallastelt. Viimane lükkas ümber eelnevalt mitokondriaalse-DNA analüüsimisel püstitatud tulemused, mille kohaselt ei ole inimeste ning nende konkurentide pärilikkusematerjal kordagi segunenud. Küsimus ei olnud seega enam selles, kas inimesed ja neandertallased paaritusid, vaid kui tihti nad seda tegid.   Samas on teada, et kahe erineva grupi pärilikkusematerjali segunemiseks ei ole vaja just eriti palju sääraseid kohtumisi. Sissetungijate DNA seguneb päriselanikega kiiresti ning eeldavasti jäävad domineerima just kohalike geenid. Mathias Currat ja Laurent Excoffier otsustasid küsimusse selgust tuua mudeldades inimeste levikut Aafrikast Euroopasse ning Aasiasse ning nende võimalikke kohtumisi neandertallastega. Tulemused viitavad, et liikidevaheline paaritumine ei leidnud aset väga sagedasti, moodustades kõikidest ajastul aset leidnud viljakate järeltulijate sünnini viinud aktidest vaid napid kaks protsenti.   Oma loodud mudelis said Currat ja Excoffier muuta liikidevaheliste paaritumiste sagedust ning jälgida ülekantava DNA edasist levikut toonases inimpopulatsioonis. Selgus, et 200 sellise sündmuse korral moodustaks neandertallaste DNA inimeste pärilikkusainest ühe protsendi. Viimase kolme protsendini tõstmiseks oleks vaja vaid 430 viljakusvõimelise järglase sünnitamisega lõppenud kontakti. Eeldades, et populatsioonid oli teineteisega kontaktis kümne tuhande aasta vältel, tähendab see, et viljakusvõimeline järglane sündis keskmiselt iga 23-50 aasta tagant.    Samuti näitab mudel, et liikidevaheline paaritumine leidis enamasti aset inimeste järjest laieneva leviala äärealadel. See suurendab tõenäosust, et viljakusvõimelised järglased levisid erinevates suundades, vähendades seejuures viimaste omavahelise paaritumise tõenäosust. Neandertallaste DNA erinevad osad sattusid seeläbi tõenäoliselt erinevatesse regioonidesse. Hüpoteesi saab kontrollida eurooplaste, asiaatide ja neandertallaste genoomi võrdlemisel.   Nähtuse uurimist muudab keerulisemaks asjaolu, et esimeste inimeste ekspansioonilainete puhul olid neandertallased ülekaalus. Sealt edasi muutus olukord vastupidiseks. Kuna inimesed olid paljunemises ning ellujäämises edukamad, jäid edasiste ekspansioonilainete puhul neandertallased juba vähemusse. Lisaks nähakse edasise uurimisuunana Siberis elanud Denisova inimeste genoomi järjestamist, et kontrollida nende ning inimeste ristumissagedust.   Currat ja Excoffier'i uurimus ilmus 12. septembril Ameerika Ühendriikide Teadusteakadeemia toimetistes. 
