Zombi-viiruse üksik geen muudab kandja biorelvaks
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Teadlased on viimaks kindlaks teinud, et Baculo-viiruste perekond suudab oma ohvritel zombi-laadset käitumist tekitada vaid tänu ühele geenile, demonstreerides looduses tihti aset leidva sündmuse esile kutsumiseks vajalikku vastavat mehhanismi Euroopa riidekoi näitel.   Peremeesloomadel zombi-laadset käitumist esile kutsuvad organismid ei ole looduses midagi eriti haruldast. Nii sunnivad teatud liiki seened sipelgaid oma surma oodates klammerduma kõrgeimal asuvatele lehtedele, kus seeneeosed kõige efektiivsemalt levida saaksid. Dramaatilisemad näited hõlmavad näiteks parasiite, kes kaotavad rottidel kasside ees hirmu, hõlbustades seega parasiidi levimist oma peamisele peremeesloomale.   Kõikidel juhtudel on tõenäoliselt tegu esimest korda Richard Dawkins'i poolt 1982. aastal välja pakutud laiendatud fenotüübi kontseptsiooniga. Viimase alusel tuleks fenotüübi mõistet laiendada nii, et see hõlmaks 'kõiki' üksikust geenist sõltuvaid efekte. Dawkins'i keskse teoreemi kohaselt on loomade käitumine alati selline, et see maksimeeriks antud käitumiseks vajalike geenide ellujäämist, hoolimata sellest, kas need on organismi enda sees või mitte. Eksperimentaalsemat sorti tõestust laiendatud fenotüübi kontseptsioonile on samas nappinud.   Lavale astub Euroopa riidekoi vastne. Harilikult roomavad selle liigi esindajad hommiku saabudes kiskjate vältimiseks maapõue uuristatud süvenditesse. Viirusega nakatunud vastne valib aga suremiseks lähedal olevatest taimedest kõrgeima koha, mistõttu kutsutakse seda puuladva -või ka Wipfelkrankheit'i haiguseks. Enne viirusekandja surma paljundavad Baculo-viirused ennast organismis niipalju kui võimalik. Teatud ensüümi vallandamisel hakkavad viiruse tõttu vastse rakuseinad sulama vallandades seega miljoneid Baculo-viiruseid sisaldava bioloogilise pommi.   Sundides riidekoi vastset võimalikult kõrgele ronima kindlustab viirus, et sellega nakatunud ala oleks võimalikult suur. Lisaks moonduvad nakatumata riidekoid nukust täiskavanuks just taimede kõrgeimatel harudel. Kuna emased riidekoid on lennuvõimetud, peavad need äärmiselt tõenäoliselt nakatunud ala läbima, kandes seega viiruse nende uutesse munemispaikadesse.  Samuti võivad biorelva vallandumisel tuule tõttu lenduvad piisakesed otseselt teisi vastseid nakatada.     Wipfelkrankheit'i haigusest on oldud teadlikud juba suhteliselt pikka aega. Samas on mehhanism, millega viirus riidekoi käitumist kontrollib jäänud seletamatuks. Kelli Hooveri töörühma aimduse läbi võib viimaks üheselt väita, et seda põhjustavad üksikud viirusegeenid, mis tõestab samas ka  Dawkins'i argumente. Hoover eemaldas kolleegidega selle kontrollimiseks Baculo-viiruse LdMNPV-tüvel egt'ks kutsutava geeni. Viirus suutis seejärel küll nakatunud riidekoi vastsed küll tappa, ent mitte kõrgemale ronima panna. Geeni lisamisel suutis viirus taas vastset kontrollida.   Viiruse egt-geen suudab aktiveerida liblikatele omase ensüümi 20E tootmise, mis kontrollib vastse välimise kesta eemaldamist. 20E taseme kõrgenemine kutsubki vastsel esile reaktsiooni kusagile kõrgemale ronida. Tõenäoliselt toodab viirus ensüümi just niipalju, et vastav soov ilmneks, ent mitte niipalju, et lõplikku kesta eemaldumist esile kutsuda. Euroopa riidekoi vastne jääb teatud viiruse geeni tõttu ootama oma uue eluetapi saabumise asemel hoopis tegelikult oma surma.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas 9. septembril ajakirjas Science. 
