Kemikaal muudab hiire läbipaistvaks
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Jaapani teadlased on viimase aasta jooksul välja töötanud keemilise ühendi, mis muudab bioloogilised koed läbipaistvaks, pakkudes seega võimalust vaadelda rakkude ehitust ning paiknemist ilma neid reaalselt lahti lõikamata, meetodi töökindlust kontrolliti hiireaju peal.   Bioloogiliste mikrostruktuuride ehituse uurimist takistab peamiselt võimaluste puudumine neid otseselt vaadelda. Mehaaniliste meetodite rakendamine nõuab alati kudede õhukesteks tükkideks viilutamist. Optilised tomograafia seadmed on küll paremad ning elegantsemad, ent nende lahutusvõime on tunduvalt väiksem. Valgusel on komme ebatasaselt pindadelt peegeldudes hajuda seades tüüpilise bioloogilise koe maksimaalseks vaadeldavaks sügavuseks ühe millimeetri.  Alternatiividena on viimastel aastatel kasutatud näiteks geneetilisi meetodeid, millega on võimalik näiteks mõningate geenide vaigistamisel neid loomupäraselt läbipaistvamaks või kahvatumaks muuta. Jaapani teadlasterühm on nüüd aga võtnud kasutusele veidi teistsuguse lähtepunkti. Nende poolt välja töötatud kemikaal suudab teatud aja jooksul bioloogilised koed läbipaistvaks muuta. Seega on võimalik fluorestsentse värviga eelnevalt ära märgitud struktuure nagu neuroneid või veresooni kolmedimensiooniliselt edukalt vaadelda.  Scale'iks kutsutud lisand ei muuda seejuures kudede struktuuri ega proportsioone. Kemikaali olemuse tõttu muudab see läbipaistvaks ainult puhtad bioloogilised koed, jättes fluorestsentse värviga tähistatud struktuurid puutumata. Kaasaegsete meetoditega on võimalik sääraselt märgitud kudesid uurida juba mitme millimeetri sügavuselt. Atsushi Miyawaki juhitud töörühm demonstreeris selle toimimist võttes vaatluse alla hiire embrüo ajukoore, hipokampuse ning valge aine. Teoreetiliselt on seda võimalik rakendada ka kõigi teiste imetajate kudede uurimiseks.  Esimestes eksperimentides hoiti katseeksemplarina kasutatud aju ning selle lõike loodud lahuses kaks nädalat. Kuigi seega toimusid katsed surnud koega, usuvad teadlased, et meetodit on võimalik rakendada ka elava koe puhul. Tõsi, kemikaali esialgse koostise tõttu ei püsi elav kude elava just mitte väga kaua. Nimelt on selle peamisteks komponentideks uurea (uriini üks peamise koostisosasid), Triton-X (muudab rakumembraanid läbilaskvamaks) ning glütserool (peamiselt jahutusvedelikes kasutatav komponent).  Samas arvab Miayawaki koos kolleegidega, et nende poolt alles uurimisjärgus olev olemuselt veidi lahjem Scale'i versioon sobib ka elavatele kudedele. Üldjoontes loodetakse seeläbi, et meetodit võiks rakendada uuritavate struktuuride asukoha täpsustamiseks, enne, kui neid kallimate ning keerukamate lähenemisviisidega nagu CT-skaneerimise ning MRI'dega uurima hakataks.    Töörühma uurimus ilmus 30. augustil ajakirjas Nature Neuroscience. 
