Teadlased koostasid esimese imetaja maitsmismeelte kaardi
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Columbia ülikooli teadlased on nende endi sõnul hiire näitel kinnitanud, et sarnaselt keele maitsmisnäsadele on ka aju maitsmiskeskuses magusa, hapu, soolase, mõru ja umami (hõrgu) maitse tajumisele spetsialiseerunud erinevad neuronigrupid.   Kõikidest meeltest on ilmselt maitsmismeel ellujäämiseks üks hädavajalikemaid. Mil magus maitse vihjab energiarikkale toidule, annab soolakas ja umami märku teistest inimkehale hädavajalikest ühenditest nagu aminohapped ning elektrolüüdid. Hapu võib viidata mürgistele ainetele. Hoolimata sellest on aju maitsmiskeskuse poolt kontrollitavad protsessid teiste keskuste omadega veidi hägusemaks.   Teadlaste hulgas laialt levinuima vaatenurga kohaselt on ajurakud maitmiskeskuses eelhäälestatud tajuma võimalikult paljusid maitseid. Nõnda toimib see ju ometi haistmiskeskuses, kus üksik närvirakk kannab lõhna kohta vaid üksikut informatsiooni kildu. Lõhna tegelik olemus selgub alles kogu aktiveerunud neuronite mustri vaatlemisel. Samas on valdavalt viimase kümne aasta jooksul tehtud uurimustöö tulemusena paradigma kõikuma löönud. Aju tundub järgivat samasugust süsteemi nagu väljendub see keelel, kus eri maitsmisnäsad tunnetavad erinevaid põhimaitseid.   Tõsi, ajus paistavad samalaadseid maitseid kodeerivad neuronid koondunud selgelt piiritlevamatesse gruppidesse kui keele maitsmisnäsad. (Vastupidiselt müüdile ei tunne erinevaid maitseid erinevad keeleosad, vaid mõned neist on lihtsalt teatud maitsete suhtes tundlikumad). Nii leidiski Charles Zuker'i töörühm uues uurimuses hiire maitsmiskeskust vaatluse alla võttes sealt uinutatud hiire keelele erinevate põhimaitsetega vedelikke tilgutades neli hästi eristavat neuronitegruppi. Spetsiaalset pilditehnikat kasutades leidsid nad magusat, soolast, mõru ning umami maitset esindavad piirkonnad.   Meetod tugineb ajukeemias täheldavatele muudatustele, mis neuronite aktiveerumisel toimuvad. Nimelt vallandub närviraku laenglemisel kaltsiumilaine. Teadlased süstisid hiire ajusse fluorestsentset värvi, mis kaltsiumi vallandumisel helendama hakkab. Aju seejärel suure võimsusega mikroskoobiga jälgides suutsid nad korraga jälgida rohkemate meetodite laenglemist, kui veidi traditsioonilisemad meetodid seda võimaldavad. Uurimuse kohaselt tõestavad erinevate neuronitegruppide osalust erinevate maitsete kodeerimisel ka knock-out hiirtega läbi viidud katsed.   Samad neuronigrupid paistsid eri maitsete puhul fluorestsentselt särama löövat kõikide geneetiliselt muundamata hiirte puhul. Ent sellest hoolimata tekitab uurimus ka mõningaid küsimusi. Nagu eelpool mainitud, ei leitud töö käigus mingeid märke haput maitset esindavast neuronigrupist. Töörühm ise spekuleerib, et vastav piirkond jäi lihtsalt nende vaatluse all olnud piirkonnast väljaspoole. Samuti võib hapu maitse olla pigem seotud valuaistingut kodeerivate piirkondadega.   Oma roll võib olla mängida ka hiirte uimastamisel – enamik teisi vastavaid katseid on läbi viidud teadvusel olevate hiirtega. Zuker'i töörühm loodab tulevikus tekkinud vastuolule lahenduse leida.   Töörühma uurimus ilmus 2. septembril ajakirjas Science.    
