Kolm valku näitavad sinivetikale õiget aega
Toimetas Priit EnnetBioloogiline kell tiksub kõigis elusolendites, kaasa arvatud väidetavalt kõige algelisemates olendites Maal üldse, sinivetikates. Ameerika teadlased on nüüd just sinivetikatest ehk tsüanobakteritest üles leidnud bioloogilise kella mehhanismi. See mehhanism ei kujuta endast hammasrattaid ega elektroonikaskeemi, vaid koosneb, nagu elusolendile kohane, orgaanilise aine molekulidest – valkudest. Mercedi California Ülikooli biokeemia professor Andy LiWang ja ta kolleegid leidsid sinivetika seest kolm valgumolekuli, mis üksteist vastastikku mõjustavad. Just see kolme valgumolekuli vastastikune mõjustamine määrabki ära sinivetika sisemise kella tiksumistempo. Valgumolekulid kujutavad endast teatavasti justkui pikki niidikesi, mis on kindlal ja keerukal viisil puntraks kägardunud. Sinivetikate sisemises kellamehhanismis mängibki oodatult tähtsat rolli nende kolme tüüpi valgupundarde kuju. Aga tuli välja, et peale kuju on tähtsad ka valgumolekulide mehaanilised omadused. Üks neist kolmest valgust nimelt muutub ööpäeva jooksul regulaarselt pehmemaks ja siis jälle kõvemaks jne jne. Selle pealt, kuidas need kolme tüüpi valgud kord omavahel liituvad ja siis jälle üksteisest lahti lasevad, loebki sinivetika rakuke piltlikult öeldes kellaaega. LiWang ja ta kaasautorid kirjutavad avastusest USA teaduste akadeemia toimetistes (PNAS). Vaata veel: Finding mechanism behind bacteria's biological clock (PhysOrg)
