Probiootilised bakterid mõjutavad hiirte käitumist
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Esmaspäeval ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences ilmunud uurimuse kohaselt mõjutavad Lactobacillus rhamnosus nime kandvad probiootilised bakterid hiirte vereringes leiduvate stressihormoonide hulka ning sellest johtuvalt ka näriliste käitumist.  Seedeelundkond on koduks miljarditele bakteritele. Valdav enamik nendest on inimestele kasulikud takistades seedeelundkonna kolonisserimist kahjulike bakteri poolt või tootes mõningaid toidu lagundamiseks vajalikke ensüüme, mida inimkeha ise teha ei suuda. Seega on 'probiootiliste bakterite' mõju inimese tervisele reaalne, ehkki võib-olla mitte nii suurejooneline, kui seda tihti reklaamitakse.  Mõningad hiljutised uurimused on näidanud, et neid sisaldavate toiduainete regulaarselt tarbimine kroonilise väsimuse sündroomi või seedeelundkonna häirete nagu ärritunud soole sündroomi korral aitab meeleolu tõsta. Üks säärastest bakteritest on enamikes piimatoodetes leiduv Lactobacillus rhamnosus. Samuti on näiteks teada, et viimane aitab põletike korral vähendada immuunsussüsteemi reageerimisaega erinevatele võõrantigeenidele. Javier Bravo ja Paul Forsythe otsustasid aga kontrollida, kuidas mõjutab L. rhamnosus juba tervete näriliste meeleolu ja käitumist.  Selleks jagasid nad hiirtegrupi mitmeks osaks ning toitsid sellest ühte osa regulaarselt L. rhamnosus't sisaldava söödaga. Selgus, et viimaste tulemused ärevust mõõtvas testis olid teistsugused, kui steriilse soolestikuga hiirtel. Labürindis kaldusid nad veetma pigem aega avatud ruumides, mil nende kaaslased hoidusid pigem seinte äärde. Samalaadsetele tulemustele jõuti depressioonitaset mõõtvas katses, kus hiired vette asetati. Bakteriga rikastatud toitu söönud üritasid basseinist välja pääseda, mil ülejäänud jäid enamikel juhtudel liikumatult hulpima.  Kui töörühm mõõtis hiirteajus oleva GABA-ks kutsutava retseptorite hulka, selgus, et bakteritega toidetud hiirtel oli selle konsentratsioon mõningates ajuosades suurem ning teistes väiksem. Kõrgendatud retseptorite hulka täheldati õppimise, mäluga ning emotsioonidega seotud piirkondades. Seevastu kontrollgrupi GABA tase oli märksa ühtlasem. Retseptor mõjutab organismide käitumist, moduleerides kesknärvisüsteemi ühe tähtsaima kemikaali GABA kantavaid signaale, mis mõjutab tervikuna ka kogu ajukeemiat.  Bakterite mõju kontrollimiseks katkestasid teadlased hiirte aju ning seedeelundkonda ühendava laiaulatusliku 'vagus närvi.' Selgus, et viimasel juhul kaotas L. rhamnosus täielikult oma mõju ning hiirte käitumine kattus kontrollgrupi omaga. Viimane kinnitab, et meeleolus täheldatud muutused olid tingitud just soolestiku mikrofloorast. Sarnastele tulemustele on eelnevalt jõutud võttes vaatluse alla alles arenevate ajudega nooremate hiirte ajukemikaalide ning seedeelundkonna seotuse. Samas tasuks meenutada, et näriliste tulemusi ei saa otseselt inimestele üle kanda.  Lisaks pole veel selge, kuidas bakterid keskset närvi aju mõjutamiseks kasutavad. Tulemused viitavad ainult, et see toimub. Samuti pole veel selge, kui pikalt GABA retseptorite hulga kasvu ning käitumise vaheline seotus kestab ning kas mikroobid mõjutavad ka teisi ajus levivaid keemilisi signaale.  Töörühma uurimus ilmus 29. augustil Ameerika Ühendriikide Teadusteakadeemia Toimetistes.    Viimati muudetud 10/09/2011 - lisatud viide teadusartiklile.  
