'Musta surma' patogeen on juba oma surmatantsu tantsinud
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Hilis-keskajal Euroopas erinevate hinnangute kohaselt kuni poole inimpopulatsioonist tapnud 'mustaks surmaks' kutsutud haigust tekitas ka tänapäeval leviva Yersinia pestis bakteri tänaseks päevaks väljasurnud märksa kergemini edasi kanduvam erivorm.   Aastatel 1347-1351 Euroopas levinud 'must surm' on vaieldamatult üks ajaloo rängemaid kataklüsme. Tõenäoliselt Kesk-Aasiast pärit Türgi sadamate kaudu levima hakanud katkubakter haaras enda küüsi terve Euroopa. Olles eelnevalt tapnud näiteks Hiinas 25 miljonit inimest, langes haiguse tõttu kogu maailma rahvaarv 450 miljonilt arvatavasti kuni 350-375 miljonini. Haigus tappis vaid nädalaga.   Laialdast kasutust leidvate mudelite kohaselt oli 'musta surma' näol tegu teise pandeemia lainega kolmest, mille hulka kuuluvad ka 541. aastal aset leidnud 'Justianuse katk' ning 19-20. sajandil  tervet maailma haaranud katkulaine. Kuigi ametlikult kuulutati pandeemia 1959. aastal lõppenuks, sureb selle tõttu tänapäeval aastas umbes kaks tuhat inimest. Seega loetakse seda uuesti tärkavaks haiguseks. Samas on olnud teadlastel raskusi teise katkulaine sidumisega ülejäänud epideemiatega. Uut kindlust lisavad teooriasse 1980. aastal Londoni Ida-Smithfield'i surnuaiast leitud katkuohvrid.    Viroloogid on juba aastaid üritanud teada saada, milline 'musta surma' põhjustanud katkubakter täpselt välja nägi. Traditsioonilised rekonstrueerimismeetodid näevad ette maetud katkuohvrite kontidelt pärinevate DNA-lõikudel mitmetuhande kordset kopeerimist. Antud juhul leidus kogu kogutud DNA'st bakterilt pärinevat pärilikusainet kogu massist vaid umbes tuhandiku. Samuti oli aastate jooksul DNA-lõigud killustunud miniatuurseteks tükkideks, mis muutis senised katsed millegi kasuliku teada saamiseks üpris viljatuks.   Antud uurimuses kasutas töörühm aga näiteks neandertaallaste mitokondriaalse DNA eraldamiseks rakendatavat strateegiat. Viimaseks kasutasid nad alusena moodsaYersinia pestis'e genoomi. Kuna DNA on biheeliks, siis on üksik nukleotiidide riba äärmiselt aldis DNA segadikust justkui magnetina sellele komplementaarset DNA lõiku üles leidma. Kui töörühm viimaks pärilikusainetükid, mis alusega ei haakunud, ülejäänutest eraldas, jäid neile veidi pikemad bakteriaalse DNA lõigud. Viimaste teineteise külge sidumisel õnnestus neil taasluua toonase katkubakteri esmast orgaanilist ainet sünteesiv DNA molekul – plasmiid.   Võrreldes loodud plasmiidi moodsate bakterigenoomidega selgus, et viimane ei meenuta ühtegi moodsa katkubakteri tüve plasmiidi. Viimane viitab, et see pärineb Yersinia tüvest, mida tänapäeval enam olemas ei ole. Lisaks kannab plasmiid harilikult geene, mis mõjutavad kui nakkusohtlik katkubakter on. Loodud DNA-lõik ei anna aga teadlastele mingit lisainformatsiooni, miks 'must surm' ikkagi niivõrd surmav oli tappes pea kõik sellesse nakatunud ohvrid. Tõenäoliselt on viimase teada saamiseks vaja taasluua kogu umbes 4,6  miljonist DNA tükikesest koosnev bakterigenoom, keskmiselt koosneb iga surnuaialt leitud DNA-lõik 50-60 säärasest tükist.   Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide Teadusteakadeemia Toimetistes. 
