'Teemantplaneet' särab kalliskivina vaid helgeimates unenägudes
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Viimastel päevadel meedias 'teemantplaneedina' tuntust kogunud massilt umbes Jupiteri raskune, ent sellest ligikaudu 17 korda tihedam objekt ei meenuta tegelikult tõenäoliselt sugugi mitte pop-kultuuri teemandi kuvandit ning ka selle planeedistaatuse võib tõsise kahtluse alla seada.   PSR J1141-6545-ks nimetatud kaksiktähe süsteemi võib tänasel päeval nimetada kõigeks muuks kui tavaliseks tähesüsteemiks. Äärmiselt tugeva magnetväljaga pöörlev neutrontäht – pulsar PSR J1719−1438 – hakkas ühel hetkel oma märkimisväärse vanuse juures oma kaaslaseks oleva valge kääbuse atmosfääri kugistama. Kannibalismi käigus kaotas ohver suure osa oma massist.   Viimase tulemusena sai pulsar uut elujõudu ning pöörleb tänasel päeval eelnevast kümneid kordi kiiremini. Tähe poolt endale haaratud gaasi impulss andis sellele uut hoogu, misläbi kiirgab see Maa suunas majakana raadiolaineid iga mõne millisekundi tagant. Kuigi kääbus jäi seetõttu oma väliskihtidest ilma, muutis see süsteemi tuntud universumis pea ainulaadseks. Teada olevalt tiirleb nii väikese massiga kehi kõikides kaaslastega pulsarite ümber vaid kahes. Ühes neist tiirleb sääraseid objekte neutrontähe ümber isegi neli. Avastatud süsteemis asuv objekt teeb neile aga tihedusega silmad ette.     Võiks isegi öelda, et valge kääbuse allesjäänud sisemistes kihtides on molekulid nii tihedalt kokkupakitud, et seda võib võrrelda ehituselt isegi teemanti kristallvõrega, nagu seda ka autorid uurimuses teevad. Taevane 'teemant' ei ole aga mitte midagi sellist, nagu on harjutud neid tavaelus näiteks ehetes kasutavate kallikividena nägema. Looduslike teemantide tihedus jääb vahemikku 3,15–3,53 g/cmE3. Arvutuslikult on aga kääbuse jäänuste tihedus sellest ümmardatult pea kaheksa korda suurem – 23 g/cmE3. Seega peavad selle struktuur ning omadused olema mõneti teistsugused kui tavapärasel teemandil.   Samuti ei ole astronoomid ise veel täielikult kindlad, kas keha koosneb üleüldse süsinikust, millest on moodustunud argielus kohatavad teemandid. Samas on see äärmiselt tõenäoline, kuna enamik valgetest kääbustest on vastavaks arenguetapiks jõudnud staadiumisse, kus need koosnevad suures osas kristalliseerunud süsinikust. Lisaks võib valge kääbuse sisemusest leida ka hapniku aatomeid. Ent hetkeni, mil ei ole vaadeldud pulsari kaaslase enda spektrit, ei saa välistada, et see koosneb näiteks eriti tihedalt kokkupakitud heeliumist. Tõenäoliselt kiirgub valge kääbuse jäänuse pealmistest kihtides endiselt vähesel määral valgust. Kindel on, et ainult traditsioonilisest teemantist koosnemiseks on see liiga tihe. See ei välista, et kääbuses võib leiduda ka tavapäraseid teemante.     Huvitaval kombel kasutab töörühm ise uurimuses sõna 'teemant' vaid korra illustreerimaks valge kääbuse jäänuste ehitust ning sedagi vaid astronoomia kontekstis. Märksa selgem ja üheselt tõlgendatav on keha tihedus. Vaatluste käigus ei avastatud ühtegi märki, et pulsar endiselt valge kääbuse kallal kannibalismi harrastaks. Viimane saab tähendada ainult seda, et keha on selleks liialt tihe. Pulsar ei suuda sellelt enam gaasi röövida. Kepleri seaduste alusel leiti valge kääbuse poolt pulsari poolt kiiratavates raadiolainetes tekitatavate häirete kestvuse põhjal keha mass ning sealt edasi ka raadius.    Lisaks võib kahtluse alla seada ka pulsari kaaslase 'planeediks' nimetamise. Järjest uute ning eksootiliste eksoplaneetide leidmine on niigi planeedi definitsiooni piire kompinud. Rahvusvaheline Astronoomia Ühing defineeris 'planeedi' mõiste alles 2006. aastal. Viimase kriteeriumite kohaselt peab selle mass olema väiksem piirist, mil seal saaks alata deuteeriumi termotuumasüntees – ainult tähele omane protsess. Avastatud valge kääbus vastab samas ülejäänud kriteeriumitele, milleks on tiirlemine ümber (planeedi)süsteemi keskse keha, oma ümbruse puhastamise gaasist ning muust räbust ja kerakujuline olemine.   Nagu eelpool mainitud, on tähtedena defineeritud samas kõik objektid, mille mass on tekkides piisav, et seal saaks alata termotuumasüntees. Seega kuuluvad tähtede hulka ka pruunid kääbused, millel jätkub kõige kergemini sünteesitavat tuumakütust - deuteeriumit - vaid lühikeseks ajaks. Viimane tekitab pretsedendi, kuna ka 'valge kääbuse' eellase mass oli tekkides piisav, et seal saaks aset leida termotuumasüntees. Valge kääbus on aga looduslik termotuumareaktor, milles on sellele sobilik kütus otsa saanud. Ent kas asjaolu on piisav, et seda enam mitte täheks pidada?  Tasub märkida, et tähtede ja planeetide liigitamine sellistel alustel on mitmete nimekate astronoomide poolt kahtluse alla seatud. Samas on 'eksoplaneedi' definitsioon endiselt lahtine. Praegusel hetkel on pulsari kaaslase 'teemantplaneediks' tituleerimine igal juhul eksitav. Kogukonnas ametlikult aktsepteeritud seisukohtade alusel ei saa seda planeediks nimetada. Tõenäoliselt ei helgi see nagu kõigile tuntud teemant, vaid paistab tõenäoliselt pigem pliiatsisüdamiku moodustava grafiidina. Teemanti metastabiilse vormina paistaks see vaid kõrgeima rõhu all oleva tuuma ümbruses, kus on ekstreemse temperatuuri mõju sellega tasakaalustatud.   Küll on aga tegu harukordse objektiga. Millisekund pulsariks muutunud neutrontähe süsteemis on omakorda moondunud harilik, ent siiski suhteliselt väikese massiga valge kääbus tihedaimaks nii väikese massi ja raadiusega objektiks, mis inimkonnale teada on. Paraku saab vaatepilti nautida tõenäoliselt veel ainult järgmised kaks miljardit aastat, mil see viimaks pulsariga kokku põrkab. Professor Matthew BailesUurimuse esimene autor, Swinburne Tehnikaülikooli (pro)asekantsler Kõigepealt, objekt on tuntust kogunud kui teemantplaneet. Ent uurimuses endas leiab sõna 'teemant' vaid korra, ilmselt selle kristallse struktuuri rõhutamiseks. Kui tõenäoline see on, et objekt koosneb vähemalt osaliselt teemantist?   Tõenäosus, et objekt koosneb süsinikust, on erakordselt suur. Samuti on üpris kindel, et see on kristallse struktuuriga. Aga me ei räägi teemantitest, mida me Maal leida võime. Meie materjali tihedus on vähemalt 23 g/cmE3, meie planeedi teemandid on sellest tunduvalt hõredamad. Ma ei ole kindel, mis juhtuks, kui keegi sealt kilogrammi seda materjali Maa peale tooks – ma ei ole nimelt tahkisefüüsik. Jääb võimalus, et see säilitaks oma kristallse struktuuri. Ma olin süsteemi suhtes äärmiselt elevil, kuna me räägime millisekundi pulsari moodustumisest või evolutsioonist, mis viis viimaks planeedilaadse keha tekkimiseni. See on ilmselt üleüldse põhjus, miks see ajakirja Science uudisekünnise üleüldse ületas – kogu selle teemanti värgi võib kõrvale jätta    Kuidas me peaksime leitud objekti kutsuma? Vaatlused näitavad, et see oli kord täht, ent meedias on nimetatud seda planeediks, ometigi loetakse tähetedeks kõiki objekte, milles on kord termotuumareaktsioonid toimunud... Valged kääbused on tähejäänused, kuid sellest hoolimata ikkagi tehniliselt tähed. Kui need väga erilistel asjaoludel oma massi kaotama hakkavad nagu antud juhul, võivad need küll hakata kaaluma sama palju kui planeedid. Meile teada olevas universumis on teada ainult kaks juhust, mil see juhtunud on. Mõlemal korral on tegu olnud pulsaritega! Niisiis, mida ikkagi antud uurimuse juures kõige olulisemaks tuleks Sinu enda arvates pidada ja mis mõju sellel kogukonnale olla võiks? Miks 30% millisekundi pulsaritel üleüldse kaaslast ei ole? Antud süsteem on justkui alles suitsev revolver, mis seda seletada võib! Kui antud objekt kunagi puruks rebiti, oleks see võinud moodustada gaasiketta, millest oleks moodustunud laiade orbiitidega planeedid, just nagu olid seda esimesed Wolszczan'i ja Frail'i poolt 1992. aastal avastatud planeedid. Süsteem võib sellele seletust pakkuda.     Töörühma uurimus ilmus 26. augustil ajakirjas Science.   
