Avastati 'järjekordne' vanima fossiili kandidaat
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Oxfordi ja Lääne-Austraalia ülikoolide paleontoloogidest koosnev töörühm on Austraalia lääneosas päevavalgele toonud järjekordsed ainevahetuses hapniku asemel väävlit kasutavate bakterite kivistised, mis võivad pretendeerida vanima säilinud eluvormi tiitlile.   Peaaegu kõik on ühel nõul, et Maa tekkis umbes 4,5 miljardit aastat tagasi. Samuti on üpris kindel, et toonased keskkonnatingimused kaldusid ekstreemsustesse. Enamik planeedist oli vähemal või rohkemal määral vulkaaniliselt aktiivne. Taevas oli pilvine ning hall ja ookeanide temperatuur küündis 40-50 °C-ni. Atmosfääris leiduv hapniku hulk oli minimaalne, olles hoopiski väävlirikas.     Sellest hoolimata olid tingimused sobilikud primitiivsete eluvormide võrsumiseks. Tõsi, energiatootmiseks ning toitainete oksüdeerimiseks pidid bakterid kasutama hapniku asemel ebaefektiivsemat väävlipõhist mehhanismi. Fossiilide abil ei ole võimalik tõestada, millal säärane elu esmakordselt tärkas – 3,85 miljardit aastat tagasi kogu Päikesesüsteemi tabanud ränk asteroidipommitus pühkis Maalt kõik varajasemad bioloogilised jäljed. Seega on enamik väävlibakterite fossiilidest tunduvalt nooremad. Vanimate vastava eluvormi kivistise kohapealt lähevad eri töörühmade arvamused lahku.   Tõenäoliselt võivad Austraalia lääneosas asuvast Pilbara regioonist leitud uued 3,4 miljardi aasta vanused fossiilid vastavale tiitlile pretendeerida, kuna läbiviidud analüüsid viitavad kindlalt, et tegu on orgaanilise ainega. Suhteliselt uudsete spektroskoopia meetodite abil tõestas töörühm, et vaatluse alla võetud mikroskoopilised rakuseinad sisaldavad nii süsiniku, väävli, lämmastiku, kui ka fosfori aatomeid. Kõik vastavad elemendid on elusäilitamiseks hädavajalikud. Samuti viitavad mikrofossiilide lähistelt leitud püriidi ehk kassikulla terakesed, et organismid kasutasid elutegevuses väävlit.   Iseenesest ei tundu väide olevat midagi erakordset. Enamikes kaasaegsetes õpikutes loetakse vanimateks väävlibakteri fossiilideks hoopis ligikaudu 65 miljonit aastat vanemaid 1993. aastal William Schopf'i avastatud baktereid, mis leiti käesolevast leiukohast umbes 30 kilomeetri kauguselt. Pea üheksa aastat tagasi heitis üks uue uurimuse juhtivteadlastest Martin Brasier toonasele tööle kinda, kuna tema hinnangul ei ole tegu mitte bioloogiliste, vaid hoopis mineraalse päritoluga moodustistega. Viimaste vahel vahet tegemine on nende sarnase koostise ning kuju tõttu äärmiselt raske.   Samas ei valitse Schopf'i leidude suhtes teadlaste kogukonnas endiselt konsensust. Lisaks töötab paleontoloog endiselt äärmise suure hoolega, et toonaste leidude päritolu suhtes siiski kindlale selgusele jõuda. Ent sellele vaatamata on mõningad analüüsid viidanud, et Schopf'i leiud ei pruugi hoolimata nende päritolust olla sugugi nii vanad, kui 1993. aasta uurimus neid väidab olevat.   Viimasel juhul oleks Brasier'i uus leid tõepoolest vanim seni leitud väävlibakteri fossiil lüües järgmist rekordihoidjat tervelt 200 miljoni aastaga. Alles eelmise aasta alguses avaldas Emmanuelle  Javaux uurimuse, kus tõestati väidet Lõuna-Aafrika mäestikust leitud silikaatide analüüsiga. Samas ei pruugi olla 3,5 miljardi aastatagune aeg lõplikuks vanimate elusolendite fossiilide otsimiseks lõpik maagiline piir. Mil nendest vanemate võimalike moodustiste rakustruktuur on hävinenud, peaks keemilised jäljed endiselt loetavad olema. Nii on näiteks leitud võimalikke 3,8 miljardi aasta vanuseid elujälgi nii Gröönimaalt, kui ka 300 miljonit aastat nooremaid keemilisi jälgi Austraaliast.   Brasier ise ei kiirusta oma leidude vanimaks elumärgiks kuulutamisega. Uurimuses viidatakse neile vaid, kui ühtedele vanimatest avastatud fossiilidest. Samas teeb seda aga Oxfordi ülikooli pressiteade. Lõplik tõde on kusagil olemas.   Töörühma uurimus ilmus 21. augustil ajakirjas Nature Geoscience.  
