Kosmoseilma saab senisest täpsemalt ennustada
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Stanfordi ülikooli füüsikud on leidnud viisi, kuidas päikeseplekke ning sellest johtuvalt päikesekrooni massipursete ilmnemist ette ennustada kuni kaks päeva enne, kui päikeseplekkide algmed üleüldse Päikese pinnale jõuavad võimaldades seega senisest täpsemaid kosmoseilma ennustusi.   Päikeseplekkide uurimine on moodsa astrofüüsika üks tähtsamaid harusid. Hiiglaslikud Maalt kergesti märgatavad tumedamad piirkonnad märgivad Päikese regioone, mis hetkel magnetiliselt eriti aktiivsed on. Tihti kaasnevad päikeseplekkidega ka päikesekrooni massipursked ning protuberants, mis Maa poole ülikiiresti liikuvate laetud osakeste voo saadab.   Maa magnetväljaga põrkudes pakuvad need küll virmaliste näol nauditavat vaatepilti, ent võivad samas erinevatele elektroonikaseadmetele alates kosmose sidesatelliitidest kuni maapealsete elektrivõrkudeni saatuslikuks saada. Kunagi varem ei ole kosmoseilma ennustamine nii tähtis olnud.  Samas ei ole päikeseplekkide uurimist saatva 400-aastase ajaloo jooksul teadlased kunagi suutnud päikeseplekkide algmete liikumisele vastavaid signaale leida rohkem kui 30 000 kilomeetri sügavuselt. Selgelt eristatavaid päikeseplekke on leitud alles tähe pinnale jõudnuna.   USA-s asuva Stanfordi ülikooli teadlasterühm on nüüd tõenäoliselt leidnud viisi, kuidas päikeseplekkide moodustumisele viitavaid märke leida juba 65 000 kilomeetri sügavuselt. Viimaste liikumiskiirust arvestades annab see avalikkusele ühe kuni kahe päevas pikkuse ajavahemiku, mille jooksul kõrgendatud Päikese tegevuseks valmistuda, kui päikeseplekid viimaks tähe pinnale jõuavad. Meetod põhineb 'aja-vahemaa helioseismoloogial,' mis juhindub Päikese poolt tekitavate helilainete Doppleri vaatlustest.   Päike mängib pidevalt meloodiaid. Tähe sees tekitab samaegselt langev jahedam plasma  ning kuumema aine tõus paratamatult turbulentsi ning pööriseid. Viimane omakorda põhjustab helilainete tekkimist, mis seejärel läbi Päikese avakosmosesse sööstavad. Helilainete Päikese pinnale jõudmise kiiruse abil saab omakorda teada, mis selle sisemuses toimub. Magnetiliselt aktiivne päikesepleki alge on  ümbritsevast keskkonnast hõredam, mistõttu liigub see pinnale kiiremini, kui seda ümbritsev plasma. Seda sama teeb ka nimetatud keskkonda läbiv helilaine.   Mida tugevama magnetväljaga tegu on, seda kiiremini ka päikeseplekk pinnale jõuab. Teadlased kasutasid selle tõestamiseks eelmisel kümnendil Päikest jälgiva SOHO satelliidi poolt kogutud tuhanded andmepunkte. Seletamatul kombel oli tõusvale päikeseplekile viitav signaal tugevamaim just ligikaudu 60 000 kilomeetri sügavusel, mis annab selle avastamiseks ainult lühikese ajavahemiku. Plekk sööstab tähe pinna poole kiirusega 1000-2000 km/h.    Samas viitavad vaatlused, et enamik Päikese magnetvälja tekitava dünamo mudeleid ei võta arvesse kõiki asja- olusid, mis magnetplekkide liikumiskiirust mõjutavad. Teoreetiliselt oleks pidanud päikeseplekk helilaine levimist kiirendama ainult paari sekundi võrra. Reaalsuses küündis vahe tihedama keskkonna ning tõusva päikeseplekiga piirkonna vahel 12-16 sekundini. Kuigi teadlased ei ole kindlad, mis säärase viivituse tekitab, seostavad nad seda pigem soojuslike-, mitte magnetiliste efektidega.   Samas on aga märksa kindlam, et pärast 20 aasta pikkuseid jõupingutusi saab 'aja-vahemaa helioseismoloogiat'  viimaks vähemalt tugevamate magnetvoo liikumiste jälgimiseks kasutada. Suure tõenäosusega algab järjekorras kahekümne neljanda 11-aastase päikestsükli maksimum ülejärgmisel aastal. Mõningate uurimuste kohaselt viitab sellele eelnenud erakordselt pikk päikesemiinimum ka keskmisest tunduvalt tugevamale magnetilise tegevuse kõrghetkele.   Töörühma uurimus ilmus 19. augustil ajakirjas Science. 
