Palau saareriigis leiti iidne angerjas
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Teadlased on Vaikses Ookeanis asuva Palau saarestiku ühest veealusest koobastikust leidnud 200 miljonit aastat väldanud evolutsiooni käigus pea muutumatuks jäänud uut liiki angerja, mille DNA mutatsioonide hulk lubab arvata, et tegu on ühe varajaseima ürgesivanemast eristunud angerja liigiga.   'Elavateks fossiilideks' nimetatavad organismid on juba alates ajast, mil Charles Darwin neid oma kuulsas raamatus „Liikide päritolust“ esmakordselt mainis, kõrgendatud tähelepanu all olnud. Erinevalt enamikest Maal elanud liikidest on need ajaloo vältel äärmiselt vähe muutunud. Tihti on need oma ürgesivanemast peaaegu eristamatud. See võimaldab teadlastel konstrueerida pilt erinevatel ajastutel elanud eluvormidest.   Enamikel juhtudel on võimalik 'elavaid fossiile' kerge vaevaga tänu sarnasusele teiste tänapäeval elavate samasse seltsi kuuluvate liikidega kvalifitseerida. Mitmed ürgesivanema tunnused on muutumatuks jäänud ka hiljem välja kujunenud liikidel. Nüüd on Jaapani, USA ja Palau saareriigi bioloogid leidnud uue seni märkamatuks jäänud iidse angerja liigi. Esmapilgul erines Jiro Sakaue poolt eelmisel aastal püütud eriskummaline isend oma kaasaegse- matest lähisugulastest nii palju, et teadlased ei olnud sugugi kindlad, kas tegu on üleüldse angerjaliste seltsi kuuluva liigiga.   Sakaue ning tema kolleegide poolt kaheksa lisaks püütud liigiesindaja morfoloogiliste tunnuste analüüs kinnitas siiski, et tegu on angerjaga. Üle 800 liiki ning 19 perekonda hõlmanud uuring näitas, et Protoanguilla palau'ks nimetatud angerjas on mõningal määral sarnane vähemalt üle 100 miljoni aasta vanuste fossiilidega. Ühtivate omaduste hulgas on nii ebaproportsionaalselt suur pea, kui ka ainult mõningatele selgroogsetele omane lõuakuju. Samas on mõningad tunnused omased vaid uuele liigile. Nii meenutavad selle lõpuseid kaitsevad struktuurid pigem iidsemate luukalade omi.   Kuigi anatoomiliselt tundus seega P. palau olevat iidne liik, on ajalugu näidanud, et tegu võis olla hoopis evolutsioonilise veidrusega, kus arengu käigus on liik muutunud hoopis oma esivanematega sarnasemaks. Mitokondriaalse DNA (mtDNA) analüüs kinnitas aga, et tegu on siiski iidse liigiga. Nimelt akumuleeruvad mtDNA's aja jooksul toimunud mutatsioonid. Kuna aga nimetatud mutatsioonide aset leidmise sagedus on ühtlane, võimaldab see hinnanguliselt leida ka liigi vanuse, mis P. palau puhul küündib 200 miljoni aastani ehk ühtib dinosauruste valitsusajaga.     Praegu ei ole veel teada, mis aitas liigil niivõrd kaua evolutsiooni trotsida. Teiste 'elavate fossiilide' puhul on tihti määravaks saanud nende metabolismi ehk ainevahetuse kiirus. Viimasele lisab kindlust asjaolu, et töörühm ei ole veel leidnud ühtegi liigi nooremat isendit. Samas on suhteliselt tõenäoline, et tegu ei ole ainsa piirkonnaga, kus P. palau elutseb. Nimelt on umbes 30 meetri sügavusel asuva koopa vanus, kust esimesed isendid leiti pelgal 10-100 tuhat aastat, mis kahvatub liigi vanuse kõrval.   Töörühm teatas leiust 16. augustil ajakirjas Proceedings of the Royal Society B. 
