Linnurahva memmepoegadele on pandud suured ootused
  Toimetas Laur Kanger Memmepojad pole üksnes inimühiskonna iseärasus. Samasugust poegade poputamist esineb ka linnuriigis. Täpsemalt sebraamadiinide seas, kelle emaslinnud toidavad poegi rohkem kui tütreid. Isaslinnud on selles töös aga võrdsema kohtlemise pooldajad, vahendab Physorg.com briti teadlaste uuringut.  “Kui emaslind on otsustanud paari heita iseäranis priske ja nägusa isasega, siis on tema huvides, et pojad saaksid hästi üles kasvatatud, et nad oleksid täiskasvanuna sama edukad kui nende isa. Nii antakse ka emaslinnu geenid tõenäoliselt edasi järgmisele põlvkonnale,” selgitas memmepoegade evolutsioonilist tähtsust Ian Hartley Lancasteri ülikoolist.  Uuringu läbi viinud teadlastele tuli aga suure üllatusena, et sebraamadiinid teavad, millised nende järglastest on pojad ja millised tütred. Seni olid teadlased veendumusel, et vanemad ei oska sel vahet teha enne, kui poegadel on ükskord täiskasvanusulestik selga ilmunud.  Hartley sõnul võib eristamise üks saladus peituda selles, et linnud näevad ultraviolettvalgust. Seega näevad nad oma järglasi moel, kuidas meie neid ei näe. Teine võimalus on, et võibolla küsivad tütred toitu teistsuguse häälitsusega kui pojad.  Hartley sõnul on teooria, et kumbki vanem panustab poegade soetamisse ja kasvatamisse erinevalt, põhjustanud evolutsioonibioloogias väga palju vaidlusi. Ühelt poolt on ju tõsi, et emased kulutavad palju energiat, et munad muneda ja siis neist tibud välja haududa. Isased jälle näevad kõvasti vaeva, et emaste tähelepanu köita ja neid kaitsta.  Pinged tekivad ka järglaste toitmisel. Kui linnuvanemad toiduga pesale saabuvad, siis alustavad tibud väga valju ja anuvat kisa, et manipuleerida vanemaid toidupalukest just neile andma. Selleks, et vältida iseäranis ahnete tegelaste võimuhaaramist, peavad vanemad kehtestama teatud reeglid, kuidas toitu jagada, sest palukeste hankimine on raske töö.  Varasemad uuringud on näidanud, et vanemad eelistavad toita suuremaid ja valjemalt häälitsevaid tibusid. Kuigi tealdased on püüdnud korduvalt näidata, et loomariigi emased ja isased isendid eelistavad toita erinevaid järglasi, polnud seni õnnestunud neil ühtki sugu eristavat juhtumit selgelt välja tuua. Katses on otsustatud keskenduda just lindudele, sest imetajate puhul on vanemlikku hoolt keerukam analüüsida.  Erapoolikud emad Memmepoegade kasvatamise tõestamiseks viisid Lancasteri ülikooli teadlased läbi katse 28 sebraamadiini pesakonnaga. Pesal toimuvat filmiti ja analüüsiti siis nii vanemate toitmispõhimõtteid kui eri suuruses ja vanuses poegade toidulunimisviise. Kokku jäi filmilindile 9000 toitmiskorda.  Üsna ootuspäraselt ilmnes, et mida rohkem linnupojad süüa lunisid, seda tõenäolisemalt neile seda ka anti. Kui aga anuv kisa läks järjest valjemaks ja intensiivsemaks, hakkas toidu jagamisel rolli mängima nii vanemate kui järglaste sugu. Emaslinnud toitsid pigem valjuhäälseid poegi. Isaslinnud suutsid aga hoida kinni järglaste võrdse kohtlemise põhimõttest.  Hartley sõnul on seni mõistatus, kuidas ikkagi vanemad oma järglaste sool vahet teevad ja kas samasugune käitumisviis kehtib ka teiste linnuliikude puhul.  Sebraamadiinide toitmiskäitumist analüüsinud uuring avaldati ajakirjas Behavioral Ecology and Sociobiology. 
