Plesiosaurused olid tõenäoliselt eluspoegijad
Toimetas Laur KangerTeadlased on leidnud esimesi tõendeid selle kohta, et meres elanud hiiglaslikud plesiosaurused ei munenud sugugi mune, nagu seni arvatud, vaid tõid oma järglased ilmale poegides. Arusaama selle suure mereeluka paljunemisviisist muutis USA loodusmuuseumisse hoiule toodud kivistis, mis oli talletanud tiine Polycotylus latippinuse skeleti, vahendab BBC.  78 miljoni aasta tagune kivistis tuli päevavalgele tegelikult juba paarikümne aasta eest Kansases, kuid seni ootas see kivist välja puhastamist. Kui tööga lõpuks alustati ja asuti skeletti kokku panema, jõudsid teadlased üsna ruttu arusaamisele, et tegelikult pole neil tegu mitte ühe vaid sootuks kahe skeletiga – ühe täiskasvanu ja ühe nooruki omaga.   Üsna pea oli ka selge, et väiksem isend polnud suurema kõhus seepärast, et ta oleks olnud ära söödud. Luustikult puudusid hambajäljed. Küll aga ilmnes, et väike, ebaküps luustik on tegelikult läbinud alles kaks kolmandikku teest, mis tulnuks arengus läbi käia, et lugeda seda valminuks.     Teadlasringkondades on käinud üle 200 aasta vaidlused sel teemal, kuidas need hiiglaslikud loomad paljuneda võisid. Paljud väitsid, et plesiosaurused olid liiga kohmakad, et maale loivata ja siis rannas muneda. Seega pidid nad järelikult elusaid poegi ilmale tooma. Kõnealune kivistis on esimene tõend viimase väite kasuks.   Plesiosauruse eluviisi mõistmiseks otsitakse selgitusi vaalu jälgides. Vaalad on samuti poegijad, kes hoolitsevad ka hiljem oma järglaste eest. Sama arvatakse ka plesiosauruste kohta. On teada, et plesiosauruste lähedased sugulased sünnitasid tavaliselt kolm poega. Teadlased peavad võimalikuks, et plesiosaurused said korraga ühe, kuid hoolitsesid see-eest tema eest ülima tähelepanelikkusega. Nende väidete tõestuseks on aga vaja leida veel tiinete plesiosauruste kivistisi. Teadlased tõdesid, et meres elanud sauruste uurimine ongi seepärast keeruline, et erinevalt maismaasaurustest ei jäänud neist pesi maha. 
