Lugemishäirega võivad kaasneda raskused inimhäälte eristamisega
 Toimetas Kirsikka Kurg    Paljude inimeste jaoks on düsleksia lihtsalt lugemishäire, mille puhul lapsed ajavad tähti segamini ja mõistavad loetut valesti. Järjest rohkem teadlasi aga usuvad, et düsleksiaga kaasnevad lugemisraskused on ainult üks tahk probleemist. Küsimus tundub olevat hoopis selles, kuidas inimese aju paneb sõnu kokku ja töötleb kõnet.    Sõnad koosnevad väikestest osadest, mida kutsutakse foneemideks. Foneem on väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi. Kui asendada sõnas üks foneem teisega, võib tulemuseks olla hoopis uus sõna. Näiteks häälikul l on kaks kvalitatiivselt erinevat segmentaalfoneemi (võrdle sõnu kuupalk ja kasepalk).    Lugema õppides kasutatakse foneeme, et veerida kokku kirjapildis olev sõna. Kuigi hiljem ladusalt lugedes ei pane inimene enam nii väikseid keeleüksusi tähele, on individuaalsed erinevused foneemide häälduses need, mille järgi me suudame eristada ühe inimese kõnet teise inimese omast.    Ajakirjas Science avaldatud artiklist selgub, et sellel, kuidas düslektikud kuulevad keelt, võib olla varem arvatust suurem tähtsus. Massachusettsi tehnoloogiainstituudi teadlased on avastanud, et düsleksiaga inimestel on foneemide tajumise ja seega ka häälte ära tundmisega palju rohkem probleeme kui tavalistel inimestel.    Kognitiivse neuroteaduse professor John Gabrieli ja Tyler Perrachione korraldasid katse, kus nii düslektikutel kui ka lugemishäireta inimestel paluti meelde jätta salvestatud inimhääled, mis käisid kokku arvutiekraanil olevate multifilmitegelastega. Animeeritud inimesed rääkisid kahes keeles – katsealuste emakeeles (inglise) või tundmatus võõrkeeles (mandariini). Seejärel paluti vabatahtlikel sobitada hääl kokku õige tegelasega.    Düsleksiata inimesed suutsid hääle õige omanikuga seostada 70% juhtudest, kui animatsioon rääkis inglise keeles, ja pooltel kordadel kui mandariini keeles. Üllatuslikult tundsid aga düsleksiaga katsealused ka emakeelse kõne puhul ära vaid pooled tegelaskujude häältest.    Yale’i ülikooli eksperdi Sally Shaywitz arvates tõestab antud uurimus hästi, et düsleksia puhul pole probleem keelest aru saamisega, vaid kõne detailide eristamisega. Isegi emakeeles on düslektilistel lastel raskusi sõnaosade tajumisega, mistõttu nad hääldavad sõnu valesti.     Professor Gabrieli tõdeb on düslektikute puhul tavaliseks mureks lugema õppimine. Viimane oskus nõuab lapselt foneemide seostamist sõnade kirjapildiga. Kui lapsel on raskusi nende tajumisega, muutub lugema õppimine tunduvalt raskemaks. See aga, et normaalse lugemisoskuse saavutanud düslektikutel on endiselt raskusi isegi oma emakeeles rääkivate häälte eristamisega, näitab ilmekalt probleemi foneemide tajumises.    Vaata veel: Study Sheds Light on Auditory Role in Dyslexia (The New York Times) 
