Maad ümbritseb antiaine vöönd
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa  Teadlased on viimaks PAMELA nime kandvat osakeste detektorit kasutades leidnud van Alleni kiirgusvööde lähistel asuva juba aastaid teoreetiliste raamistike poolt enne ennustatud üliõhukese antiaine kihi, mis tekib peamiselt kosmiliste kiirte ning Maa lähistel leiduva aine kokkupõrkel.   Maa magnetsfääri poolt lõksu püütud antiprootonite olemasolu on kaalutud mitmetes uurimustes. Antiosakesed tekivad, kui kõrge energiaga kosmilised kiired – valguselähedastel kiirustel liikuvad elektronid, prootonid ja neutronid – mitmesaja kilomeetri kõrgusel Maa ülaatmosfääris leiduvate tavalise aine osakestega kokku põrkavad. Just nagu osakestekiirendites tekivad kokkupõrkel vallanduvast energiast uued osakesed, sealhulgas ka veidi antiainet.   Kuigi harilikult on antiaine eluiga peamiselt tavalisest ainest koosnevas maailmas äärmiselt lühike, suudavad anti- neutronid mõnikord annihileerumisest põgeneda. Juhul, kui kosmilise kiire ning tavalise aine kokkupõrkel paisatakse tekkiv kiirtevoog avakosmose suunas, on tõenäosus, et antiaine põrkab kokku tavalise aine osakesega, tunduvalt väiksem. Pikem eluiga kindlustab, et antineutronid jõuavad laguneda märksa stabiilsemateks antiprootoniteks. Selle tulemusel tekib vöönd, kus antiaine osakeste kontsentratsioon on märgatavalt suurem kui mujal planeetidevahelises ruumis.   Kuigi esimesed selliste antiaine vööndite olemasolu kontrollivad eksperimendid tehti juba veidi rohkem kui 20 aasta eest Mir'i ja Salyut-7 pardal, suudeti toona antiprootonite hulgale anda ülemine piir vaid suhteliselt madalatel energiatel. Viie aasta eest kosmosesse lähetatud PAMELA detektori poolt 850 päeva vältel tehtud mõõtmiste alusel suudeti viimaks kindlaks teha nii ruumiosa, kus antiaine vöönd paikneb, ning ka magnetsfääri poolt lõksu püütud antiaine osakeste hulk erinevatel energiatasemetel. Lõuna-Atlandi anomaaliaks kutsutavast regioonist leiti 28 antiprootonit.   Anomaalia tekitavad massiivsete van Alleni kiirgusvööndite Maa ülaatmosfäärile lähedaseimad osad. Kiirgustase on regioonis ülejäänud eksosfäärist tunduvalt kõrgem – Rahvusvaheline Kosmosejaam vajas just selle ruumiosa läbimiseks lisavarjestust ning Hubble'i kosmoseteleskoop tuleb iga päev mitu korda regiooni läbimisel välja lülitada. Pamela veedab Lõuna-Atlandi anomaalia piirkonnas 1,7% kogu orbiidil olevast ajast. Kuigi selle aja vältel 30 avastatud antiprootonit võib tunduda väikese arvuna, on voog tuhandeid kordi suurem kui galaktika keskmine tase.   Mainitud piirkond on seega Maale lähedaseim regioon, kus antiainet looduslikult suhteliselt suurtes kogustes leidub. Kosmose valdavalt tühi olemus pikendab antiaine eluiga kordades. Peamiselt annihileeruvad Maa atmosfäärile lähedasemad antiprootonid, kus tavalise aine kontsentratsioon taas suureneb. Samas ei ole antiaine hulk tõsise ohu kujutamiseks piirkonnas piisavalt suur ning kahvatub muude regioonis valitsevate ekstreemsete tingimuste kõrval.     Töörühma uurimus ilmus 27. juulil ajakirjas  Astrophysical Journal Letters. 
